-5.2 C
Kambja
Kolmapäev, 07.12.2022

Arhiveeritud sisu!

Artikkel on rohkem kui nelia aastat vana ja ei pruugi olla ajakohane.

Arhiveeritud ajalehe artikli sisu takkajärgi ei muudeta!

Vajalik võib-olla värskema teabega tutvumine!

EsikülgKoduvalla arhiivAusammas eesti perekonnale

Ausammas eesti perekonnale

Mälestuskivi avamine.Eesti suguvõsale ja perekonnale pühendatud ausambale oleks raske leida ideaalsemat asukohta kui Kambja

Keeruline, kui mitte võimatu, on lahutada eesti pere saatust eesti ajaloost ning Kambja on mänginud märkimisväärset osa nii eesti kultuuri- ja haridusloos kui ka Eesti vabadusvõitluses.

Mälestuskivi avamine.Eesti suguvõsale ja perekonnale pühendatud ausambale oleks raske leida ideaalsemat asukohta kui Kambja

Keeruline, kui mitte võimatu, on lahutada eesti pere saatust eesti ajaloost ning Kambja on mänginud märkimisväärset osa nii eesti kultuuri- ja haridusloos kui ka Eesti vabadusvõitluses.

Just Kambja on olnud koduks ühele esimesele talurahvakoolile Eesti aladel. See loodi 17. sajandi lõpus ja seal pidas ametit tänaseni eesti õpetajaskonna esimeseks pääsukeseks peetud Ignatsi Jaak.

Just Kambja võib end eesti koorilaulu hälliks nimetada – juba 18. sajandi lõpul tegutses siin esimene mitmehäälne laulukoor Eestis.

Kambja lähistelt on pärit ka Julius Kuperjanov, kelle rolli eesti Vabadussõjas on võimatu alahinnata. Samuti on Kambja kandist pärit Eesti maadluskuulsus Johannes Kotkas.

Esimesed asustuse märgid Kambjast on rauaajast pärit kalmed. Rauaajal (aastad 50–800 pärast Kristust) maeti surnuid kivikirst- või tarandkalmetesse. Kivikirstkalmed olid maapinnale kividest laotud kalmed. Nende keskel oli paeplaatidest või maakividest laotud rist, mida ümbritses kivisõõr. Tarandkalme puhul oli peamiseks materjaliks taas kivi – tarandkalme koosnes peamiselt paekividest piiride-müüridega ristkülikukujulistest taranditest. Pärast tarandkalmete ehitamisest loobumist mindi üle kivivarekalmete ehitamisele, mis olid maapinnale kuhjatud kivihunnikud, kuhu maeti lahkunu põletatud säilmed. Hilisemal ajal tavaks saanud maahaudade peatsisse pandi ikka kivi, kuhu peale graveeritud kadunukese sünni- ja surmadaatumid.

Tosinaid põlvkondi on niimoodi ühel või teisel moel endast kivisse jälje jätnud.

Kivi kui mälestusmärgi materjali on Eesti aladel kasutatud tuhandeid aastaid nii paganlikel aegadel kui ka pärast ristiusu sisseviimist. Seetõttu näib just kivi ausambamaterjalina kasutamine kohasena, sest nii on aastatuhandeid kombeks olnud ning seda kivi näevad ka paljud tulevased põlvkonnad.

Matmiskommete ja esemeleidude järel oli Eesti aladel tekkinud mitmeid omanäolisi kultuurialasid. Need suuremad kultuurialad jagunesid omakorda väiksemateks piirkondadeks, üksikperedest või taludest kujunenud hõimualadeks, mille põhjal hakkasid moodustuma kihelkonnad ja maakonnad. Nagu näha, on esimeseks haldusüksuse rakukeseks olnud just perekond. Sellest kasvas välja suguvõsa, suguvõsadest moodustus hõim ning hõimud said aluseks kihelkondade ja maakondade loomisele.

Liivimaal (mille osa Kambja oli) oli keskajal keskmise pere suuruseks seitse hinge. Pered olid suured ja loomulik iive kõrge, sest ainult nii suudeti elu edasi kanda. Sõjad, taud ja nälg olid alati oma saamas. 1550. aastal oli Eesti aladel kokku umbes 250 000–300 000inimest, 50 aastat hiljem, tänu Liivi sõjale, näljahädale ja katkule, oli alles jäänud 110 000–130 000 elanikku. Kui selline muutus tundub drastiline, siis hullemad ajad ootavad veel ees. Kui 1695. aastaks oli tänu leebemale eluolule rahvaarv tõusnud taas 350 000 kuni 400 000 hingeni, siis pärast Põhjasõja, suure näljahäda ja viimase katkuepideemia laastamistööd oli Eesti aladele alles jäänud alla poole elanikkonnast – 1712. aastal elas siin 170 000 inimest.

Eesti pere vastupanuvõime ja tugevuse auks ning tähistamiseks oleks ühe korraliku, võimsa maakivist samba püstitamine auväärne tegu.

Kui tugev pidi olema Eesti pere, et sellest mustast august väljas tulla? Just nii tugev, et juba aastal 1782 oli Eesti alade rahvastikuarv tõusnud 485 000ni. 19. sajandi lõpuks elas Eestis juba miljon inimest. Keskmise eesti pere suuruseks oli kaheksa hinge.

Kambja piirkond ei jäänud ühestki eelnimetatud raskusest puutumata. 1726. aasta näljahäda ja 1730. aasta põua tulemusel kannatas rahvaarv veelgi. Kuid siingi taastati elujõud kiiresti. Kui 1772. aastal oli hingekirjas 6458 elanikku, siis mõnikümmend aastat hiljem oli see number tõusnud juba üle 8500.

Nagu eelpool mainitud, oli perekond esimeseks ühiskondlikuks ja halduslikuks rakukeseks. Suguvõsade kogumiku ühisnimetajaks oli hõim. Eraldi piirkonnad kujunesid omanäolisteks tervikuteks, mis ühise majanduselu, kultuuri ja kommete ning keeleliste erijoonte – oma murde – põhjal arenesid hõimupõhisteks maakondadeks. Maakondade ja hõimude muutudes ühetaolisemaks nii oma meelelt kui keelelt kujunes hiljem vähehaaval ka eestlaste ühine keel ja rahvas.

Varasel keskajal ei saa veel kindlasti rääkida elanike eestlusest, nende etniline identiteet piirdus kihelkondade ja maakondadega. Nad olid näiteks ugalased, sakalased, saarlased jne. Elanikud nimetasid oma keelt alguses maakeeleks ja ennast maarahvaks. Mõisted eesti keel ja eesti rahvas (eestlased) jõudsid kohalike elanike seas kasutusse alles 19. sajandi keskpaiku, Eesti ärkamisajal. Väljastpoolt vaadatuna käsitleti eestlaste ala siiski tervikuna. Roomlased kasutasid sõna Aestii, sakslased kasutasid Esten, venelased kutsusid siinseid elanikke tšuudideks.

Tänasest päevast tagasi vaadatuna on imetlusväärne, et pärast aastasadu sakslaste, taanlaste, venelaste, poolakate ja rootslaste võimu all olemist suutis see sama maarahvas, kellel polnud pikka aega olemas õiget ühisnimetajatki, kõige kiuste ometi kangekaelselt oma rahvuslikku identiteeti säilitada ja tugevdada. Eestlaste verd on segatud paljude vallutajate ja võimulolijate verega. Vaatamata sellele oli 20. sajandi alguseks 90% Eesti elanikest etnilised eestlased. Kaks maailmasõda ja sellele järgnenu küll muutis seda tasakaalu oluliselt. Kuid ometi oleme me ka täna siin ja seda suuresti tänu Eesti perele.

Eks perekond ole ühiskonna aluskivi. See aluskivi on vastu pidanud lugematul arvul vallutus- ja röövretkedele, näljahädadele ning katkuepideemiatele ning neist kriisidest veelgi tugevamana välja tulnud. Siinkohal kerkib kindlasti ütlus, et mis ei tapa, see teeb tugevamaks.

Eesti pere vastupanuvõime ja tugevuse auks ning tähistamiseks oleks ühe korraliku, võimsa maakivist samba püstitamine auväärne tegu.

Kristin Strauss

Loetumad