Mõnikord tundub, et internet kubiseb võõrastest, kes on täis vihkamist ja vaenu. Eriti sotsiaalmeedias. Ja kuigi see on ilmselt siiski liialdus, tasuks oma vaimse tervise huvides proovida neid mürgiseid kommentaare filtreerida. Alustades kasvõi sellest, et jätta vahele kommentaaride lugemine. Kuid mida teha siis, kui need kommentaarid tulevad sinu isiklike postituste alla?
Kas sotsiaalmeedia solvangud on normaalsus?
Kindlasti pole ma ainus, kes näeb, et selline läbimõtlemata kommenteerimine on laialdaselt levinud. Annan juba aastaid koolides lastele internetiturvalisuse loenguid. Noortega suheldes saan aru, et nende arust ei oma sotsiaalmeediasse jäetud kommentaar nii suurt mõju kui näost näkku ütlemine. Pigem võetakse seda naljana. Kust selline mõtteviis tuleb? Eks kõik saab ikka alguse kodusest kasvatusest, kuid ka igapäevaselt solvavate ja naeruvääristavate TikTok jt kanalite videote vaatamisest.
Mida ette võtta, et sotsiaalmeedias oleks rohkem positiivsust ja vähem negatiivset?
Tõenäoliselt nõustub ka lugeja, et vaenu õhutavate kommentaaride eiramine ei saa olla lahendus. Sellele mitte vastu astumine julgustab internetitrolle ja muid vihakõne esitajaid veelgi. Samas teame, et omapoolse kommentaari lisamine tekitab paraku sageli veelgi ägedamaid viharünnakuid ja solvanguid, sest seda see kirjutanu ongi oodanud. Loomulikult ei ole ideaalset nõuannet sellises olukorras käitumiseks. Samas tegelen mina laste harimisega, et sotsiaalmeedias öeldud sõnadel on võrreldes tavaeluga sama, isegi suurem kaal ja levik. Kui sa ei julge miskit öelda inimesele silmast silma, ära kindlasti kirjuta seda ka internetti!
Küll aga ei näe ma, et selliseid lihtsaid meeldetuletusi tehtaks täiskasvanutele. Kui vaadata netiväljaannete kommentaariume, siis seal võtavad ju sõna täisealised, kes valdavalt tegelevad trollimise ja negatiivsusega, rõhudes sõnavabadusele. Seega järelkasvavale põlvkonnale on selge eeskuju olemas.
Ära siis mine sotsiaalmeediasse, kui nii nõrk oled…
Lihtne on öelda: „Oled ise end internetti üles riputanud, neela alla!” Kuid me kõik oleme inimesed, koos oma tunnetega. Seega, kui sa ei ole veel täielikult valmis kõike seda „päris“ elu vastu võtma, on lihtsaim teha privaatne konto. Seega on vajalik, et ka juba koolides räägitaks sagedamini sotsiaalmeedia platvormide võimaluste kohta enda ja oma konto turvalisena hoidmisel. Samuti ei tohiks unustada täisealisi – lihtne meeldetuletus, et internet on avalik keskkond ja siin kehtivad kõik samad suhtlemisreeglid, mis tavaelus.
Kuid tean siiski, et hoolimata heast ettevalmistusest teevad kurjad sõnad haiget. Koolitan ja räägin ju ise sellest teemast aastaid, kuid kui mõni nädal tagasi sain solvanguid valeväidetena enda postituse alla, tegi see tõesti haiget.
Kuidas end hoida?
Mind aitas viimasel ajal endaga kaasas kantud mõte – tapa ta oma headusega!. Seega tänasin teda tema kommentaari eest, ütlesin, et hindan iga arvamust ka siis, kui see ei ühti minu mõtetega ning soovisin palju positiivsust ülejäänud päeva. Mõni hetk hiljem oli kommentaar kustutatud…
Teine lause, mida samuti meeles hoian, on Ita Everi sõnad: „Ära vihasta, ainult vaata ja imesta!“ Imesta selle üle, et kuidas tal küll on praegu nii paha tuju, et vajab enda välja elamiseks negatiivsuse valimatut levitamist. Lõppude lõpuks on enamikul juhtudest tegelikult probleem temal, mitte sinul, kes sa selle negatiivse kommentaari said. Tõenäoliselt oled ka ise mõnikord näljase või väsinuna nähvanud sõnu, mida hiljem ehk kahetsed. Ma ei ütle, et sa pead hakkama talle kaasa tundma, kuid lähenedes kommentaarile selle nurga alt, aitab see ka haavu leevendada.
Seda probleemi ühiskonnast välja juurida on keeruline. Veidi paneks ehk mõtlema see, kui meedia kajastaks nn näidispoomisi, kus saadakse reaalselt aimu, et tegudel on tagajärjed. Ka siis, kui need on tehtud virtuaalkeskkonnas.
Kuid kui sa järgmine kord näed, et keegi on kellelegi lisanud halvustava kommentaari, levita sina positiivsust ning lisa sinna hoopis paar ilusat ja solvatut rõõmustavat sõna. Meie seast ei ole kuhugi kadunud head ja empaatiavõimelised inimesed – nad peavad lihtsalt oma hääle kuuldavaks tegema!
Brit Mesipuu
Kambja vallavolikogu liige ja sotsiaalkomisjoni esimees
