Kasutan võimalust kirjutada meid kõiki huvitaval teemal – lapsed. Loomulikult on laste täisväärtuslik areng sõltuvuses tema õpetamisest, talle antavast haridusest.
Ei hakka arutlema, kas Euroopa Liitu astudes hakkame õpetama ainult inglise keeles või peame vajalikuks emakeelt säilitada. Tahaks rääkida respublikaanide poolt planeeritavast haridusreformist. Sooviks olevat parandada ning selgemaks muuta haridussüsteemi rahastamine. Kes seda ei tahaks?
Hiljutisel Rahvaliidu haridusfoorumil oli esinejaid kõigist erakondadest, ainult haridus- ja teadusminister Toivo Maimets ei leidnud aega tulla.
Ministri väljapakutud reformikava väidab, et koolivõrgu korrastamise käigus antakse igale õpilasele ranitsasse 24 tuhat krooni ja alles jäävad elujõulised koolid. Pole saladuseks, et juba praegu maksab 150 õpilasega põhikoolis õpilaskoht sama palju. See tähendabki, et juba paneme kinni kõik väiksemad koolid ja lõpetame elu paljudes suurtest linnadest eemalolevates omavalitsustes.
Mõte iseenesest on kaval – otsustajaks kooli sulgemisel on ikkagi kohalik omavalitsus kooli omanikuna. Läbi haridussüsteemi rahastamise muutmise soovitakse vastutusest vabastada vabariigi valitsust ja samal ajal võtta rahastamise juhthoovad enda kätte. Soov on kaotada koolidele investeeringud, sest lõpetatakse ära hoogsalt väljareklaamitud 21. sajandi kooli projekt. Samuti soovitakse lõpetada riiklike investeeringute programm.
Väidetavalt pannakse rahad kõik ühte patta ja antakse eraõigusliku juriidilise isiku kätte. Jääb mõistetamatuks, kuidas saab nn. “koolimajade ehitusühing” laenude võtmise abiga remontida ühe maakooli – eelistamata ehitada linna suuri koole. Tuletame meelde laenuvõtmise üheks aluseks on selle hoone turuväärtus. Kindlasti on turuväärtus suurest linnast 50 km eemaloleval koolihoonel kordades vähem kui linnas. Loomulikult kulub mõlemate hoonete ehitamiseks sama palju vahendeid.
Sellest tulenevalt tehakse ära ammuigatsetud haldusreform meie oma kätega. Me viime oma lapsed linnadesse kooli ja kolime ka ise sinna, sest see tuleb odavam.
Kui omavalitsuses pole kooli, siis ei ole ka vaja haritud inimesi. Lõpptulemust ei ole vaja kaugelt otsida – kaovad ära inimesed, pole omavalitsust vaja. Olemegi jõudnud aastaid unistatud haldusreformi tulemuseni – jääb 60-70 omavalitsust. Nii väikese hulgaga on lihtsam poliitiliselt toime tulla kui 240 omavalitsusega – pole inimesi, pole probleeme.
Sellest hoolimata loodan Teid, head lehelugejad, kutsuda üles arutelule, millist haridust me vajame.
Koit Prants,
Riigikogu liige Tartumaalt (Rahvaliit)
| Samal teemal: |
Maavalitsuse poolt koostatud Tartumaa üldhariduse arengukava projekt ja sellest tulenevad probleemid
