Turundaja, kirjanik, maailmarändur Lauri Räpp Tõrvandis

79
Lauri Räpp ja Katre Ilmjärv. Foto: Kersti Ernits

ära otsi

oma ilu

ega tõde

ainult

peeglist

teinekord

on see

siinsamas

sinu ees

minu silmades

(Lauri Räpp)

Märtsikuu viimase kolmapäeva õhtul oli võimalus Tõrvandi raamatukogus kohtuda praeguseaja ühe loetavama ja nõutavama eesti autori Lauri Räppiga. Tartu-ainelise kultusblogiga tuult tiibadesse saanud kirjanik on viie raamatu autor ning tema instagrammi jälgijaskond on üle 23 000. Tartu Ülikooli majandusharidusega mees ise peab oma kirjanikuedu võtmeks pigem head turundust.

Kirjanduslikku karjääri alustas ta, olles üle 30. Inspiratsiooni ammutab mees pigem igapäevaelust ja oma kogemustest. „Mulle meeldib käia kohvikutes ja kirjutada seda, mida ma näen. Ma jätan kõik meelde, et hiljem seda oma raamatutes kasutada. Ebamugav tunne loob parema tunde kirjutamiseks,” rääkis Lauri Räpp lugejatega kohtumisel.

Kirjanikutööd alustades oli Lauri täiskohaga hoopis juustu maaletooja, kirjutamine oli pigem hobi. Nüüd on see sootuks vastupidi – armastus juustu vastu ei ole kuhugi kadunud, aga täistööajaga töökohaks on saanud kirjutamine ja juustu maale toomine on muutunud hobiks. Lauri ütleb, et kirjutamine on tema kirg ja elustiil, see on justkui teraapia. Ta kirjutab praktiliselt iga päev ja on samas väga suure lugemusega, loeb umbes 150 raamatut aastas. „Kirjutan kolumne, minult saab tellida spetsiaalseid luuletusi pulmadeks ja tähtsündmusteks. Ma ennast kellelegi pakkumas ei käi, kõik tuleb ise mu juurde. Olen kirjutanud laulusõnu lauljatele: Liina Saar, Jaagup Tuisu loole „Kui vaid”, Jüri Pootsmanni laulule „Jäljed jätsid tuulde”, tulemas on näidend ja dokumentaalfilmi stsenaarium,” rääkis Räpp. Ta ise ei oska laulda, aga on töötanud kitarriõpetajana.

„Ma olen hea sõna usku. Usun, et oleme need, mida teistes näeme. Usun, et see, mis endast välja anname, tuleb ühel päeval me juurde tagasi…” kirjutab Lauri Räpp oma Instagrami postituses.

Lauri Räpilt on ilmunud viis raamatut: „See ei ole minu Kuuba”, „Maailma lõpus on kohvik”, „Linn on minu – Tartu tahavaatepeeglis”, „Minu Tartu” ja „Lihtsate asjade tähtsus”.

Kirjaniku, luuletaja, väikeettevõtja ja maailmaränduriga kohtusid ning loo panid kirja

KERSTI ERNITS ja KATRE ILMJÄRV

 

Iga kokkusaamine on erakordne ja omanäoline.

Nii oli see ka Tõrvandi raamatukogus, kus lugejatega justnimelt kokku sain, mitte kohtusin. Väikeste raamatukogude võlu ja parajalt pisike seltskond lõid nii hubase õhkkonna, et tunnipikkusest esinemisest sai märkamatult kaks. Mis saab esinejale olla parem tänu, kui teda päriselt kuulatakse ja lausa topeltkoguses. Eks oma osa oli universaalsetel jututeemadel – sõda ja rahu, väikeste võitude hindamine ja suurte kaotustega toimetulek, inspiratsioon ja liikumine, lapsepõlveunistused ja täiskasvanuelu tegelikkus.

Öeldakse, et me kõik oleme pärit oma lapsepõlvest. Muidugi oleme, mis ei tähenda, et peaksime sealt kõik kaasa võtma.

Minu vanaema sündis esimese Eesti Vabariigi ajal, ent helge lapsepõlve ja piiritu emaarmastuse kohal hõljus tumemust pilv, mis oli kuratliku iseloomuga isa kujuline. Ja sadas lakkamatult. Vanaema oli napilt 17, kui tuli sõda, mis viis isa ja tõi stalinistliku riigikorra. Ta sündis helgel ajal keerulisse keskkonda ja tigeda ning ettearvamatu isa hirmuvalitsuse alla, ning sattus noore naisena keset sõjakoledusi. Memme, nagu me teda kutsusime, ei uskunud otseselt jumalasse, aga ta uskus headusesse. „See, mis sa endast välja annad, tuleb ühel päeval su juurde tagasi,“ kordas mu kadunud vanaema, ise pisike kui kirsikivi, aga sisimas suur nagu ilmaruum. See lause on ka minu piibel, mu usk, mu mantra. Sest kõik tuleb ringiga tagasi. Ja läheb edasi. Vaenamine vaenlastena. Vimm vihkamisena. Hea headusena. Soe soojusena. Elu peegeldab alati vastu. Seepärast mõtlen ma alati hoolsalt, enne kui midagi avalikult välja ütlen.

Maailm me ümber on muutunud ja avalikkuse ette satub imelihtsalt meist igaüks. Selleks pole vaja muud kui sotsiaalmeediat või mõnd kommentaari ajaleheartikli all. Avalik ruum, onju. Sest kõik saavad seda lugeda. Sisult on see sama kui minna laulupeole ja dirigendipuldist rahvale hõigata, et „Lauri on loll“. Võime ju end anonüümsuse maski taha peita, aga see on petlik. Keegi tunneb meid ikka ära. Internetis toimuval „laulupeol“ anonüümsust tegelikult ei ole. Järjest enam on neid, kes seda ei soovigi ja paiskavad oma nime alt mõtlematult välja seda, mis sülg parasjagu suhu toob. Ja see sülg on tihtipeale mürgine.

Halvustamine, solvangud, verbaalsed rünnakud, naeruvääristamine ja tagakiusamine ei ole tihtipeale isegi isiklikest veendumustest või põhimõtetest tingitud. Piir internetitrollide ja päris inimeste vahel on hägustunud. Mõtlemine sellele, kui palju on nende seas päris-inimesi oma tegeliku näo ja nimega, teeb kurvaks. Nende endi pärast, sest pisikesed maailmad, kus nad elavad, on katki. Eluterves ja ilusas keskkonnas vaenu ei sünni. Ja kui sageli unustatakse, et kurjade sõnade adressaadid on päris inimesed, mitte pilt sotsiaalmeedias või ajalehes. Unustatakse, et sõnadega löödud haavad ei pruugi kunagi paraneda. Me ei tea kunagi, kus on teise inimese taluvuse piir. Kes neid koormaid kaalub? Või mille põhjal arvutatatakse kellegi kannatuse mõõt? Ka sõnadega löödud haavades tekib põletik, mis mõnikord võib osutuda eluohtlikuks või lausa surmavaks. Vahel aga avaldub see vimma või vihana. Tsiteerin siinkohal ühe oma lemmikkirjaniku Fredrik Backmani sõnu. „Inimesi on nii lihtne üksteist vihkama panna, et tundub lausa uskumatu, et me mõnikord teeme midagi muud.“

Ühes aegade paremas lastefilmis „Arabella, mereröövli tütar“ ütleb piraat Meremõrtsukas midagi sellist: „Aga kui prooviks õige olla hea. Võib-olla ajame headusega palju rohkem nodi kokku kui röövimisega.“ See „nodi“ ehk kõige suurem rikkus elus on inimesed. Need sinu enda inimesed, kes on sinu vastu ausad. Julgevad öelda, kui sa eksid, ja kritiseerivad, kui on päriselt põhjust. Julgustavad, kui sul on seda vaja ja ka siis, kui mitte. Ja kiidavad siiralt, kui oled selle välja teeninud ja vahel lihtsalt niisama. Kes kuulavad sind ka siis, kui sul pole midagi öelda. Need, kes hoiavad alati sinu poole – nii halvas kui heas. Viha neid ei hoia, vaid peletab.

Jah. Me ei pea alati õigel ja valel vahet tegema, ja alati ei oskagi, küll aga võiksime tõmmata selge piiri hea ja kurja vahele. Elada nii, et silmis helgiksid lapsepõlve helgemad hetked. Püüda rohkem mõista, mitte hukka mõista. Loomulikult peame seisma oma põhimõtete ja seisukohtade eest, aga mitte teiste inimeste halvustamise arvelt. Ja kui vähegi võimalik, siis olla hea. Sest kõik tuleb ringiga tagasi.

LAURI RÄPP

Kino maale