Sügisjahedus selitab ka suvise juubelilaulupeo ülevad emotsioonid ja lubab selgema pilguga tagasi vaadata, millal ja kuidas see siis kõik alguse sai.

Ajalises mõõtmes usun laulupidu algavat kõige hiljem siis, kui laulupeo üldjuhid on südame põksudes roninud lauluväljaku tuletorni rõdudele lauljaid ja publikut tervitama ning Mihkel Lüdigi „Koit” ühendkooride esituses oma võimsusega tuletornis laulupeotule läidab. Kuid toimuv võib jõuda kohale ka alles oma lemmiklaulu esitades, eriti kui see peoliste tungival soovil kordamisele tuleb. Võib-olla on selleks lemmikuks uudisteos, Kadri Voorandi „Ära mind lahti lase” või Pärt Uusbergi „Igaviku tuules”. Võib-olla on see laul, mida oli kerge õppida. Aga pigem ikka selline, mis paras pähkel oli ja – enneäe üllatust! – selgeks saades ilusaks lauluks osutus. Aga võib-olla ootasid üksnes võimalust esitada koos tuhandetega Gustav Ernesaksa „Mu isamaa on minu arm”? Kõige kindlamini saab aga vastata, et selle järgi, millal esimest korda pisar silmanurgas dirigendiga niigi nõrka silmsidet tuhmistas… Igaühele oma laulupidu.

Tõenäoliselt algab laulupidu siiski oluliselt varem – teele minekuga. Algab see südames tehtud otsusest teekond ette võtta, teekaaslaste ja teenäitaja valikust. Järgneb pingeline prooviperiood, ettelaulmise eneseületus ja tulemuste ootuse ärevus, laulupeotule vastuvõtt koduõuel, mis lähenevast kulminatsioonist juba üsna selgelt aimu annab. Siis juba bussiga pealinna sõit, klassipõrandal madratsikoha strateegiliselt õige valiku tegemine, koolikohvi ja laulupeosupiga leppimine, kangelaslikkuse ülesnäitamine paduvihmases eelproovis, elevust tekitav rahvarõivaisse sättimine, meeliülendavas rongkäigus ühishõiskamine, lavale sättimise piinad ja palju teisi laulupeole ainuomaseid emotsioone, mis koos laulupeo enne- ja järelpidudega teevad kokku ühe pika ja käänulise teekonna, mida käies mitmelgi korral ennast kiruda jõuad, kuid mida võimalusel ikka ja jälle ette võtad. Nii vähemalt tundub see Kambja segakoori Läte lauljatele. Nii võikski selle mõtiskluse pealkirjale väljakutset esitades öelda, et laulupidu ei alga ega lõpe, see kestab, kui see kord juba su südamesse istutatud on.

Koor on tänulik dirigendile ja Kambja kultuurikeskuse juhatajale Saidi Tammeorule, kes meid läbi seekordse teekonna vedas, läbi kõikide käändude. Oleme tänulikud ka Kambja vallavalitsusele ja Tartu kultuurkapitalile, kelle abiga end pidurõivisse panime, ning kultuurijuhile Andri Viinalassile igakülgse toetuse eest.

Lisan siia tänusõnad teekaaslastele – teiega läheks teinekordki laulupeole!

AVE HUSSAR,
Kambja segakoori Läte koorivanem

Kino maale