Koolilaste turvalisus on ka politsei mure

173

Järjekordne kooliaasta on alanud ning suviste puhkuste ajal noortest tühjenenud Tartu taas ellu ärganud. Kuigi selles pole erilist uudist ei linnaelanikele ega ka politseile, peame kõik koos siiski nii mõnegi vana tõe uuesti värskeks rääkima. Kuna kooliaasta algus muudab elurütmi ka maal, pole see teema sugugi ülearune ka Tartumaa laste vanematele ja õpetajatele.

Liikluses ohustab lapsi hoolimatus

Traditsiooniliselt toob sügis teedel-tänavatel kaasa rohkem õnnetuid kokkupõrkeid autode, jalgratturite ning jalakäijate vahel. Neis on kahjuks olnud kannatajaks ka elevil koolijütse, kes esimesi kordi kooliteed käivad. Lapsevanemate moraalne kohustus on oma lastele koolitee selgeks teha ning selgitada liiklusmärke, teeületamist ja muid ohte, mida noor jalakäija teadma peaks. Algklasside õpilaste liiklusohtliku käitumise korral peaks peale lapsevanema ja õpetaja ka teised täiskasvanud agaramalt sekkuma. Kahjuks antakse hoopis sagedamini ise halba eeskuju.

Jalakäijate ja autojuhtide üksteisega mittearvestamine on igivana probleem meie liikluskultuuris. Ka sõber sebra ei suuda kahjuks paljusid hooletuid autojuhte tõrjuda, ta on vaid märguandjaks, et siit saab üle tee. Jalakäijad ei tohiks see-tõttu tormata vöötrajale pimesi lootes vaid enda eesõigusele. Enne sebrat peatumine ja veendumine, et tee ületamine on ohutu peab kujunema sama automaatseks nagu silmade avamine peale ärkamist!

Harjumuseks võiks kujuneda ka helkuri kandmine, kuna pimedatel ja sombustel sügisõhtutel on liiklejate nähtavus piiratud. Jalakäija saab end teistele liiklejatele helkuri abil nähtavaks teha juba 150 meetri pealt, ilma helkurita aga märkab autojuht teda alles 30 meetri pealt. Helkur peaks olema pidev kaaslane nii linnas kui maanteel kõndides ning seda ikka enda turvalisuse huvides!

Jalgratturil peab olema juhiluba

Hiljutisel noorte jalgratturite kontrollreidil selgus, et enamusel puudus või polnud kaasas nõutavat jalgratta juhiluba, samuti jäi politseinikele silma, et üle sebra sõideti rattaga. Jalgratturid peavad meeles pidama, et nad on samuti juhid, seega peavad nad ristmikke ületama koos autodega sõiduteel või ratas käekõrval ülekäigurajal koos jalakäijatega. Äärmiselt kurb on pilt kaitsekiivri kandmise osas. Selle puudumise eest ei karista küll politsei, kuid lapsepõlves saadud peatrauma ohvrite poolt endale määratud “karistus” saadab neid enamasti kahjuks elu lõpuni.

Liiklusseaduse kohaselt peavad 10-15 aastased jalgratturid jalgratturi juhiluba kaasas kandma. Kõikides koolides kahjuks veel ei viida läbi jalgratta juhiloa saamiseks vajalikke eksameid, aga politsei loodab, et rohkem koole hakkab liiklusõpetust tõsisemalt võtma. Ikka selleks, et lapsed teadmatusest ei paneks ohtu ennast ja teisi. Ka politseinikud käivad sügisest taas koolides lastele liiklusest rääkimas ning juhtnööre jagamas, kuidas end õnnetuste ja kuritegude eest kaitsta.

Teismeliste turvalisust on raske kaitsta

Keskmises ja vanemas koolieas noorte vanemate, õpetajate ja politseinike ette kerkib sageli lahendamatuna tunduv probleemide pundar seoses kiiresti suureks saada tahtvate lastega. Kui isegi nende põhitööks oleva õppimisega asjad korras on, jääb siiski sageli energiat üle paljudeks mõtlematuteks tegudeks.

Kooli heki taga suitsetamine või koolipidudel salaja alkoholi joomine tundub paljudele paratamatult nooruspõlvega kaasas käivat. Seaduse järgi on need siiski karistamist nõudvad teod, mida ei tohiks alahinnata, kuna ükskõiksusest nende vastu saavad alguse järjest suuremad probleemid. Peaaegu täiesti võimetud oma laste ja õpilaste vaimu ning tervise kaitsmisel ollakse aga narkopahe ees. Puuduvad ju teismeliste vanemail ja õpetajatel erinevalt suitsu- ja viinapahega seonduvast isiklikud kogemused oma noorusaegadest. Interneti jututoad ja mobiiltelefonid loovad täiesti uue suhtlusvõimaluste taseme, kus lapsevanemal kaob peaaegu täielikult ülevaade nooruki suhtlusringkonnast ja tegemistest.

Turvalisust loome koos

Paraku ei saa lapsevanem oma kohustusi lapse kasvatamisel lükata ei koolile ega politseile. Küll aga saab ja peab ootama koostööd ning igakülgset abi nii õpetajatelt kui korravalvuritelt. Seda ootust püüab politsei igati õigustada. Heameelt võib tunda selle üle, et politseid tajutakse tõepoolest järjest vähem ainult karistava institutsioonina ja järjest rohkem küsitakse meilt nõu ning peetakse ühiselt plaani, kuidas mõnd probleemi lahendada. Turvalisus sünnib vaid koostöös ja nõuab meie kõigi panust.

Ilusat kooliaasta algust!

Indrek Koemets,

Lõuna Politseiprefektuuri Tartu politseiosakonna ülemkomissar

Kino maale