Kus on turvamees?

196

Kõik me oleme märganud, et meie ümber on aina rohkem turvamehi. Esmalt olid ajad, kui turvamehi kohtas pangas ja poes, nüüd kohtab neid ametikandjaid juba ka näiteks postimajas ja bussijaamas, haiglas ja polikliinikus. Ja koolis. Ja ilmselt varsti ka lasteaias…

Meid ümbritsev elu turvamehestub. Ei, nõnda pole ilmselt korrektne end väljendada, sest osa turvategelasi on ju naised. Olgu siis selle nimega, kuidas on, kuid selge on see, inimeste – see tähendab ka sinu ja minu – jälgimiseks ja korrale kutsumiseks palgatakse aina rohkem turvatöötajaid. Mis on lahti? Miks ei tule inimesed enda käitumise jälgimisega toime? Miks ei suudeta enda käitumisele ja tegevusele piire seada? Miks ei taheta kaasinimestega arvestada? Kui meist igaüks neile küsimustele endast lähtuva vastuse leiaks, ehk muutuks siis mõndagi ka üldkokkuvõttes ehk terves ühiskonnas.

Inimene käituvat uues olukorras ettearvamatult. Kui nõnda, siis on Kambjas lähiajal oodata ettearvamatut tegutsemist ennekõike uue koolihoone saalis. Teadagi, suur ruum, palju uksi, rohkelt liikumisvõimalusi… Ahvatlusi kui palju… Kui kontserdi, etenduse või aktuse ajal tüdimus või tuju tuleb, võib aega valimata püsti tõusta ja fuajeesse lahkuda. Ja varsti jälle tagasi tulla… Toole on ju piisavalt, pole vaja karta, et keegi sinu platsi endale hõivab – kitsukeses vallamaja saalis nõnda reeglina juhtus. Ja ega seal nii väga kergesti saalist välja pääsenudki – ukseauke ummistasid inimesed, kes istmetele ei mahtunud…

Ja väikestel lastel on suures saalis hea põli – mahuvad ümber tooliridade vabalt ringi jooksma ja kas või kulli mängima. Vanemail pole vaja oma silmarõõme vaigistada ega rahulikult toolil paigal püsima veenda, nendel juba tegevust jätkub. Ja ega laste kilked ja täiskasvanute omavaheline jutuvadagi kokkuvõttes kedagi väga häirida suuda – milleks siis saalis see helivõimendustehnika, alati saab ju detsipelle juurde keerata…

Appi! Appi! Kus on turvamees? Ennekõike meis endis!

Toivo Ärtis

Kino maale