Kui muidu öeldakse, et ega tali taeva jää, siis varsti võib vist kasutusele võtta Sirvaku vanasõna — ega vastlapäev Oru talus pidamata jää. Seega kogunes Maidla ja Sirvaku küla rahvas taaskord 26. veebruaril Tatra oru nõlvadele võidu liugu laskma. Teadagi on õige vastlapäev alles 8. märtsil, järelikult tuli üritus jooksvalt ümber nimetada vastlalaupäevaks analoogselt jaanilaupäevale.
Kui muidu öeldakse, et ega tali taeva jää, siis varsti võib vist kasutusele võtta Sirvaku vanasõna — ega vastlapäev Oru talus pidamata jää. Seega kogunes Maidla ja Sirvaku küla rahvas taaskord 26. veebruaril Tatra oru nõlvadele võidu liugu laskma. Teadagi on õige vastlapäev alles 8. märtsil, järelikult tuli üritus jooksvalt ümber nimetada vastlalaupäevaks analoogselt jaanilaupäevale.
Juba varakult potsatasid postkastidesse teated toimuvast liulaskmisest. Osalejaid sai kokku pea 50 suuremas või väiksemas mõõdus inimest.
Hommikune tihe lumesadu oli järele jäänud, seega hakati juba veidi peale keskpäeva kogunema. Maidlakas Aivar oli olemasolevat rajamaterjali maksimaalselt ära kasutanud ning lükanud sisse korraliku bobirenni, millel ei puudunud ka viraažid.
Kuna selle talvise tähtpäeva peamine eesmärk on siiski liulaskmine, ei lastud kedagi ka pererahva poolt kaetud suupistelauale ligi enne, kui vähemalt paar korda nõlvast alla kihutatud. Armu andis Tõekomisjon vaid arstitõendi olemasolul või karkude ning kipsi ettenäitamisel.
Üsna varsti liigutati pikimat liugu tähistav tähis nii kaugele, et peaaegu oleks saanud naabertalu aknale koputada. Huvitaval kombel libisesid kõige paremini vanad head “salvokad”.
Kui rada oli veel veidi siledamaks ning kiiremaks nühitud, tõid Silvi ning Piia kohale pidupäeva põhilised road — suure pajatäie maitsvat hernesuppi ning vähemalt sama maitsvad vastlakuklid.
Kes alla- või üleslaskmisest väsinud, sai lõkke ümber kogunenud rahvaga maailma asju arutada. Kuna nooremad osavõtjad hakkasid väsima ning paljudel oli veel laupäeva õhtuks üht-teist plaanitud, hakati peale hämaruse saabumist vaikselt laiali minema. Kuna kõigil nii kiire ei olnud, sai tule ääres istuda veel mõnda aega, kus arutati muuseas võimaluste üle kohalikus seltsielus veel üht-teist ära teha.
Igal juhul võib järjekordse vastlapäeva igati õnnestunuks lugeda, mille eest tänud lisaks osalejatele järgmistele inimestele: pererahvas Viivi ja Harri, nõlva ning suupistelaua eest, rajameister Aivarile, Silvile tänud ülimaitsva supi eest, Piiale kaunite vastlakuklite eest, Meelile, kes aitas tõhusalt kaasa transpordiga ning Maele kes oli abiks organiseerimisel.