Ei iialgi sõda, mis ju külvab vaid häda…

773
Reola kultuurimajas toimunud kokkusaamisel tekkis tore kokkukuuluvustunne, lõpuks läks isegi laulmiseks! Keskel dirigeerimas Galina Strelovska. Foto: Liis Rosin

Justkui ettemaksuna või lohutuseks ja eesseisvale leevenduseks anti meile suurepärane, sillerdav ja karge talv, et koroonakriisist tülpinutena vähemalt silmailu nautida saaksime. Talv nagu lapsepõlvekodus ning -mälestustes!

Meiegi kodus, nagu maal ikka, asus saun eluhoonest kaugemal ja külmal talveõhtul oli üle kriuksuva lume saunasooja mõnulema minna alati põnev – saunas sai ju volilt veega lobistada! Kuuvalge rada üle sitendava lume, mis kalossidega viltide taldade all meloodiliselt kriuksus… Tindisinises taevas uhkeldas erekollane kuu ja talveöö ise oli nii hingetult vaikne, et isegi soojalt mütsi pakitud kõrvadel oli nagu natukene valus…

Saunas pesi ema mu „puhtaks kui lutsukala“, peapesus silma läinud seep võeti selle pärast virilavõitu lapsepabulal keelega silmast välja ja maailm oligi jälle lill… Pärast tuli isa puhtakspestud ja teki sisse mässitud lapsepuntrale sanna mano järgi ja siis kriuksus lumi isa suurte saabaste taldade all jälle omamoodi. Kusagilt tekiveerte vahelt pressis tavaliselt ikka ka natukene külma sisse ja siis oli hea selle üle hädaldada, sest alati kohendati ja soputati tekiservi sedakaua, et külmakribalatki kuskilt sisse ei pääsenud…

Hangeharjad olid kõrged, nii et puitaia lipiotsad vaevu lumehangede alt paistsid ja jänestel oli vaba voli hangeharjalt õunapuuoksi kärpima küünitada. Tänuks jätsid nad valevale lumele laitmatult treitud ümaraid pabulakesi… Eks nendega sai mõnikord poodi mängitud, ehkki lubatud see lausa polnud…

Oli minu- ja meieaegne lapsepõlv, kodu ja heausksete mõtete aeg.

Koduses pildikogus jäi hiljaaegu jälle silma üks must-valge lapsepõlvefoto. Seisame seal pinginaabriga ausamba kõrval, kuusepärg juba sambajalamile paika sätitud. Mäletan seda sombuselt jahedat maikuupäeva üsna selgelt. Mul oli lepatriinukarva mustatäpiline villane mantel, hallide pisikeste botikute säärtest paistmas ema kootud villaste sokkide värvilised sääreääred. Riiklike pühade eel oli meiegi maakooli perel tavaks kõigi ümbruskonna mälestuskivide juurde mälestuspärgi viia. Õpetajad punusid kuuseoksad ja kunstlilled koolimajas kenasti ümaraks rõngaks; majandi buss, mille juhiks mu isa, sõitis koolimaja treppi. Lapsed-pärjad-õpetajad mahutati TA-6 bussi, mida rahvasuus puukuuriks kutsuti, ja tähtis sõit sai alata. Neid kandilisi betoonsambaid oli tegelikult terve ENSV täis, kõigil ühtmoodi „Igavene au…“ tekst peal. Pärja asetajaks valituks osutuda oli omamoodi au… Tegin seda „asetame pärja“-värki lapsepõlves mitmelgi korral… Nüüd öeldakse selle kohta – must minevik…

Taipamine tuli tasapisi ja omaette. Partorgi pere, kelle säilmed selle samba all puhkasid, ei olnud teadaolevalt siiski erilised kurjategijad ega midagi… See oli kohalik traagiline lugu.

Kogu kooliaja õppisime ja igaõhtusest „Vremjast“ kuulsime, kuidas meie suur paljurahvuseline ja sõjas rängalt kannatanud riik armastab ja ihkab rahu kogu maailmas… Rahusoov oli üheti mõistetav ja see kinnistus kõrvade vahele. Paljugi mittemõistetavat asetus aastatega sinna juurde, muidugi…

Tänavusel ilusal talvel praksatas maailm traagiliselt, kui meist sugugi mitte kaugel sõjamöll lahti läks, meie riigile nii tähtsal kuupäeval pealegi. Uudis jõudis päriselt pärale vaevaliselt ja vastutahtmist – niimoodi ju ometi ei tehta?! Kuidas see ometi sündida sai?! Tänapäeva tsiviliseeritud maailmas?!

Mind on viimastel aegadel kummitanud nõukaaegsest lapsepõlvest tuttav laul, mida esitasid Georg Ots ja Viktor Gurjev: „Ei iialgi sõda, mis ju külvab vaid häda … sest sõda ei ole me püüd… Me lapsed selleks ei kasva, et neid surma kord saata!“ Kui väga saab keegi niimoodi neile omal ajastul levinud sõnadele vastu tegutseda??? Aga näe, saab… Korduvalt, ja kuidas veel!

Kestab kevadaeg, mil taevaalune on rändlindude kolmnurkadest kirju. Põllumehed seiravad neid äreval pilgul – rohetavad põllulapid saavad taevaalustest rändajatest pahandavalt tihti kui ühesuguste hallikate ümarike pikakaelaliste „kividega“ üle puistatud. Kui need „kivid“ õhku tõusevad ja minema lendavad, jääb mustendavale mullapinnale küll vägevat väetist, kuid seal pole enam oraseliblesid, mis sellest turgutust võiksid saada…

Rändlinnukolmnurkade nukker-igatsevaid hääli kuuleb paremini linnakärast kaugemal, eriti õhtuhämara vaikuses. Tundub, et tänavu kõlavad lendajate hääled iseäranis ärevatena. Ei me tea, mida need linnusilmad näinud on, kust nende ülelennutee on kulgenud… Linnu lennu jälg taeva all…

* * *

Sõjaga kaasneb karm paratamatus. Lahingute õudustega puutuvad kokku lähedalolijad, aga ka need, kelle katuste kohal lennukid pomme ei puista, raketid kodusid ei hävita. Inimlik on aidata hädasolijaid.

Meie vallas on siia sõjapakku pääsenud inimeste majutamise ja nende abistamisega tegeldud sõja puhkemisest saati, tegevuste koordineerijateks abivallavanem Liis Rosin ja sotsiaalosakonna juhataja Rahel Tamm. Majutust on pakkunud mitmed pered, koolides on leitud võimalused väikeste sõjapõgenike õpetamiseks – tulijateks ongi ju valdavalt lapsed ja naised. Korraldajatel on tulnud üle elada nii mõnigi emotsionaalselt ränkraske hetk… Kui näiteks ikka rosinasilmne kooliealine vaatab sulle koolijutu peale hirmunud ja õudu täis silmadega otsa ning lapseliku otsekohesusega teatab: „Ei taha kooli! Seal on venelased!“ Kui pereema poetab pisarahelmeid, rääkides koduõuele paterdama jäänud partidest-hanedest – ehk keegi naabritest saab neile pihutäie teri visata, või siis vähemalt oma perele supiks keeta…

Selleks, et saabunute kohanemine paremini laabuks, on vallavalitsus palunud Kersti Leisil kui valla pere- ja noortekeskuste juhil perede ja laste vaba aja sisustamist koordineerima asuda. Kui märtsi alguses oli peresid vaid kuus, siis nüüdseks on Rahel Tamme andmed järgmised: vallas on 20. aprilli seisuga 97 sõjapõgenikku, kokku 40 perekonda. Alaealisi on 52, enamus neist kooliealised. Lapsed käivad nii Kambja, Kuuste, Ülenurme koolis ja mõned ka Tartu linna koolides. Enamus peresid elab üürikorterites, 25 põgenikku on Kambja hotellis.

Kohe algusest peale on abistamistegevusse kaasatud Ülenurmes juba pikki aastaid elanud ukrainlanna Galina Strelovska, kes on ennastsalgavalt oma rahvuskaaslaste abistamiseks tegutsenud kohe sõja esimestest päevadest, olnud tänuväärseks ühenduslüliks emotsionaalse ja nutika tõlgina ning asjalikuks toeks vastastikku kahe rahvuse kultuuri ja taustu tutvustades. Tõhusalt on abistamistegevuses osalenud ka Galina tütar Valerija, kes on aastaid olnud noortekeskuse vabatahtlik.

Rahel Tammelt saadud info alusel võetigi ühendust siinsete kontaktisikutega, valda saabunud põgenike toetamiseks on konkreetne algus tehtud.

Siit edasi juba Kersti Leisi detailsete märkmete toel tagasivaade tehtule. (Lehepinna kokkuhoiu huvides on teksti mõnevõrra kärbitud.)

„Kuna pagulasperesid on valda juurde tulnud, pidasime õigeks korraldada kõigepealt kohtumine kontaktisikutega, kindlasti Galinaga ja samuti Maire Hennoga, kes on samuti MTÜ esindaja meie vallas. Kontaktisikutega tutvumiskohtumine toimus 21. märtsil Ülenurme pere- ja noortekeskuses, kohtumisele olid palutud veel Maire, ja Galina, vallavalitsusest Maia Uibo, Liis Rosin ja Rahel Tamm. Kontaktisikutest osalesid Priit Kask, Alvar Täht, Krista Sangernebo koos abikaasaga ja nendega koos tuli kokkusaamisele 23-aastane ukrainlanna Victoria.

Otsustasime korraldada ukrainlastega ühise kohtumisõhtu Reola kultuurimajas. Mõni päev hiljem vallamajas toimunud arutelukoosolekul täpsustasime 30. märtsiks planeeritud kohtumisõhtu plaane ning ka 10. aprilliks kavandatud väljasõitu piljardikooli Lucky Loore. Sealse juhatajaga on hea koostöö, ta pakkus selleks päevaks ukrainlastele tasuta külastuse ja sinna juurde toitlustamise.

Ülenurmes noortekeskuses tehti pelmeene ja vareenikuid. Ukrainlannad toimetasid köögis väledasti ja oskuslikult. Foto: Kersti Leis

30. märtsi kohtumisõhtu ettevalmistused algasid juba lõunast – Galina, Kersti, Heidy Maiasmoka Varakambrist katsid kultuurimajas kenad lauad, mille kultuurimaja haldusjuht Tauri juba eelnevalt paika oli sättinud. Valla bussijuhi Raivo abiga toodi ukrainlased kohtumisele Kambjast, Mammut Elemendi majutatud inimesed tulid ise kohale. Kokku tuli 67 inimest.

Ülenurmes noortekeskuses tehti pelmeene ja vareenikuid. Ukrainlannad toimetasid köögis väledasti ja oskuslikult. Foto: Kersti Leis

Rahelil olid ukrainlastele üllatuseks valmis pandud ilusad värvilised kootud sokid, saali tulles võtsid kõik jalanõud jalast ja panid kingitud sokid jalga – üldpilt sai päris lõbus!

Avasõnad ütles Peep Puis, seejärel said sõna tervituseks valla esindajad ning Galina tõlkis kõike öeldut. Järgnes muusika saatel vaba istumine ja toitude maitsmine. Selle käigus kogusime andmeid noorte ootustest huvitegevuste osas, samuti edasise koostöö tarvis osalejatelt kontaktandmeid. Kersti tutvustas piljardikooli plaanitava väljasõidu programmi, Tauri näitas koolist pilte, et tutvustada tegevusi, mis seal saab teha. Lapsevanemadki avaldasid soovi kaasa tulla!

Kristi Kull tegi helkuritöötuba, Galina eestvedamisel toimus ühislaulmine. Ukraina pered said omavahel rääkida ja tutvuda.

Sündmus õnnestus, sooviti uut kohtumist, seda oli hea kuulda!

Kristi Kull õpetas helkurite valmistamist.

Aprilli alguses oli rohkesti kohtumisi. Esimesel kokkusaamisel väiksemas ringis Maire ja Galinaga oli teemaks Mai Kelluke ja see, kuidas ukrainlasedki saaksid seal osaleda. Mairel tuli hea idee, et ka ukrainlased võiksid 7. mai laadal oma toitudega välja tulla. Siit ka uus mõte ja idee: saame kokku perede emadega, et ühiselt kokata ja teha neile ettepanek kevadlaadal osaleda, pakkudes ukraina toite.

Teisel kohtumisel olidki kohal ka ukrainlannadest pereemad, lisaks kontaktisikud Krista Sangernebo ja Natalja. Ukraina toitude töötoas lõid agaralt kaasa kõik emad. Vilunult ja uskumatu kiirusega valmisid Ülenurme noortekeskuse kitsukeses köögis vareenikud ja pelmeenid, mis peagi koos lisanditega pikal laual mekkimist ootama sätiti. Kõik maitses väga hea, aga toidu tegijad ise arutlesid, kuidas üht-teist saaks ikkagi veel suupärasemaks teha. Saime toidu autoritelt täpsustavaid juhiseid, millisele roale pakkuda lisaks hapukoort või praesibulaid või kuidas sortsukese äädikaga saab ukrainlaste boršile selle absoluutselt õige meki anda.

Üllatuskülalisena oli sel õhtul kohale kutsutud kevadlaada Mai Kelluke idee autor ja peakorraldaja Kaupo Piirsalu, kes tutvustas 7. mail toimuvat laata ja kutsus ka Ukraina peresid sinna osalema, ukraina toite valmistama ja pakkuma. Kõikidele külalistele idee ja mõte meeldis ja sealsamas hakatigi kohe menüüd täpsustama ja omavahel ülesandeid paika panema.

Oli võrratult eriline õhtu, aitäh kõigile osalejatele!

Ukraina pered piljardisaalis.

10. aprilli üllatuspäev oli Õnnemaalt Kambja vallas elavatele Ukraina perede lastele ja noortele Tartus, osalesid ka mõned emad. Päeva idee, korralduse ja huvitava meelelahutusliku programmi pakkus Ukraina noortele Õnnemaa hea koostööpartneri Lucky Loore meeskond eesotsas juhataja Timmo Kuusega. Piljardimängu õpetas ja võistluse korraldas alati sõbralik ja lahke Margus Lipsik. Noolemängu ja rallisimulaatori kasutamist õpetasid heatujulised Eve Lyys ja Lisete Nagel ning Eve ja Lisete olid ka fantastilised teenindajad, kes pakkusid osalejatele friikartuleid, pitsat, limonaadi ja jäätisekokteili.

Suur, suur kummardus ja aplaus teile, Lucky Loore meeskond, imelise meeldejääva päeva eest! Veel palju tänu meie tõlgile Galina Strelovskale ning meie toredale bussijuhile Avo Alliksaarele. Õnnemaa ja Ukraina perede noored ja lapsevanemad on väga tänulikud!

Pühade-eelsel neljapäeval oli meie väike seltskond – Galina, Kersti, Kaupo ja Maire palutud Kambja hotelli. Kokkusaamise esmaeesmärgiks oli Mai Kellukese laada teema – pakutava menüü täpsustav arutelu ja uued ideed, kuidas kõike korraldada. Ukrainlased on neile pakutud võimalust võtnud silmapaistva tõsiduse ja pühendumusega, kogu hingest püütakse anda kõik endast olenev ning pakkuda kevadlaadal oma rahvusköögi parimaid palasid. Sündis ka kultuuriprogrammi mõte ja arenes idee luua laadal lausa ukrainateemaline ala, kus pakutakse nii toitu, käsitööd kui ka kultuurielamusi.”

* * *

Kunagisest mõttesähvatusest – pakkuda meie valla ukrainlaste peredele võimalust Mai Kellukese laadal osaleda – sündis vahva ja kaasahaarav koostöö. Lõunamaise temperamendi ja tegutsemistuhinaga asusid ukrainlannad plaane koostama, nende õnnestumist katsetama-kontrollima ning võimalusi kooskõlastama. Eriti hea meel on selle üle, et karmidel põhjustel sõja jalust pagenud inimesed on siinkandis ühistegevuseks tuge leidnud, olles seeläbi üksteisele toeks ning samas julgemad ka kohalikus elus kaasa lööma. Kaugele sõjataeva alla jäänud kodud ja sugulased ning mure nende pärast, mõõtmatu koduigatsus saadab neid nende mõtetes niikuinii lakkamatult…

MAIRE HENNO

Ukraina hõrgutised ja kultuur kevadlaadal
7. mail Tõrvandis Mai Kellukese laada Parimate Palade Promenaadil on varmasti tegutsemas meie vallas sõja eest pakku pääsenud ukrainlaste kogukond. Pakutakse ukraina toitu – vareenikud, pelmeenid, borš on menüüs enesestmõistetavalt, aga proovida saab muudki rahvuslikku ja maitsvat, nii kohapeal kõhutäiteks kui ka koju kaasa võtmiseks.

Mõeldud on ka Ukrainamaa kultuuri tutvustamisele, kuuldavasti on juba asutud ka käsitöiseid esemeid tegema. Kärmekäelised ning tegusad suure rahva esindajad, kes olude sunnil on pidanud oma kodud sinna kaugele maha jätma, on väga tänulikud abi eest, mida oleme saanud neile pakkuda, aga samas agarasti hakkamas, et ka ise endid aidata. Anname neile selleks väärika võimaluse ja külastame laadal kindlasti telki, kus paikneb ja pakub meile elamusi tükike Ukrainamaad!

Kino maale
EelmineLugemine aitab vähendada stressi
Järgmine„Together“