Lukelt Vormsi kaudu Vooremaale

103
Armastatud filminäitleja Terje Luik tutvustab oma kaunist koduaeda. Foto: Hella Sule

Selle aasta ilus ja kultuuriüritusterikas suvi on möödas. Palju oli üritusi, millest sai osa võtta või mida võis jälgida: jaanituli, laulupeotule teekond ja tule vastuvõtt Kambjas, laulupeod Tartus ja Tallinnas…

Ka Kambja Tammekese klubi eakate suvi möödus muljeterikkalt. Tänavuse suve esimesel ühisüritusel jälgisime humoorikat etendust Luke mõisa pargis asuva imeilusa ja salapärase Venuse kuju saamisloo kohta. Kohalik teatritrupp esitas sellest oma versiooni. Etendus oli hoogne, põimitud muusikaga, näitlejate esitus ladus ja paeluv. Järjekordne tore lavatöö Luke mõisa teatrirahvalt. Aitäh neile!

Kaks muljerohket reisipäeva

Kahepäevase suveekskursiooni võtsime ette 24.–25. juulil, meie eesmärgiks oli Vormsi saarega tutvumine. Ilm oli ilus ja sõit tõotas tulla tore. Esimese peatuse tegime Raplamaal Atlas. Sealset rüütlimõisa on mainitud juba 1422. aastal, aga praegune kivist mõisahoone on ehitatud 1770.–1780. aastatel. Praegu on mõis eravalduses ja mõisapere elamuks. Omanik on taastanud põlise käsitööliigi – savipõletamise. Ühest kõrvalhoonest on tehtud Mõisakeraamika tehas. Luuakse igas võimalikus vormis keraamilisi esemeid alates kiisukujukestest, tassidest ja taldrikutest kuni valamuteni. Mõisaproua tutvustas lühidalt tehtava keraamikatöö põhimõtteid. Endises aidahoones on keraamikapood. Seal nägime ja veendusime, kui kaunist keraamikat Atlas tehakse. Valik oli suur: lettidel leidus nii keskaegsete nõude tänapäevaseid jäljendusi kui ka käsitsi maalitud keraamikat. Igaüks meist leidis keraamikapoest midagi meeldivat, mida kaasa osta.

Tänasime mõisarahvast meeldiva vastuvõtu eest ja sõitsime edasi.

Pärast keraamikamõisast lahkumist ootas meid kohtumine filmis „Vallatud kurvid“ kaksikõdesid mänginud Terje Luigega. Tema Raba talu iluaed on 15 aastat vana ja rõõmustab lillede rohkusega. Aed on nõnda kaunis ja mitmekesine, et seda sõnades kirjeldada ei ole võimalik – see väärib kindlasti külastamist. Perenaine Terje on väga ladusa jutuga ja andis meile toreda ülevaate on aiast ja selle kujundamise põhimõtetest. Taimi vaadates ja perenaise huvitavat vestlust kuulates lendas aeg kiiresti. Ehkki asjatundja õpetlikku juttu oleks jätkunud veel kauaks, tuli meil hakata edasi liikuma.

Meie järgmiseks huviobjektiks oli Angerja Issanda Taevaminemise kirik. Oma nime on kirik saanud Angerja küla järgi. Küla oli sealkandis esimene, kus luteriusust õigeusku üle mindi. Kirik ehitati aastatel 1899–1901. Nõukogude ajal kasutati kirikut laona. Kiriku kogudus taastati 1993. aastal ja nüüdseks on kirikut väga palju remonditud. Angerja kirik on üks väheseid Eesti Apostlik-Õigeusu kirikuid, kuhu on maalitud kõik pühade ikoonid. Kaasaegsete ikoonimaalide autoriks on Epp Haabsaar. Kirik asub Kohilas ja seetõttu tuntakse seda ka Kohila kirikuna.

Edasi suundusime Kohila mõisa. Klassitsistlikus stiilis mõisa on esimest korda mainitud 1438. aastal. Esinduslik härrastemaja on ehitatud 19. sajandil. Praeguseks on mõis eravalduses ja seal tegutseb lastevanemate ettevõtmisel loodud Kohila Mõisakool. See on erakool, mis avati 1. septembril 2013. aastal ühe I klassiga. Igal aastal võetakse vastu uus esimene klass ja nii kasvab kool 9 aasta jooksul täismahuliseks põhikooliks. Giidiks oli kooli õpetaja, kes tutvustas meile koolimaja ja kooli tulevikuplaane.

Ja oligi aeg võtta suund Rohuküla sadamasse, et sõita parvlaevaga Vormsile. Ööbimine oli meil broneeritud Mäe talu külalistemajas, mis asub Rumpo külas kauni Hullo lahe kaldal. Vastu võttis meid külalistemaja pererahvas ja kõigepealt paigutati meid majadesse. Meid jagus nelja majja. Õhtusöögiks kogunesime peamaja õdusasse söögituppa. Eine oli rikkalik ja maitsev. Kuna õhtu oli vaikne ja sume, uudistasime ümbrust. Hakkajamad said end ka vette kasta.

Pärast hommikukohvi ja -sööki suundusime giidi saatel saart avastama. Giidiks oli endine õpetaja, kelle vanemad ja vanavanemad on Vormsi elanikud ja kes on ka ise tulnud tagasi koju. Ta on palju uurinud Vormsi saare ajalugu, inimeste tegemisi saarel. Tema jutt oli väga huvitav. Saare lapsed õpivad renoveeritud koolimajas ja lasteaias. Teid ja sadamaid uuendatakse pidevalt. Üha laialdasemalt tegeldakse põllumajandusega, kasvatatakse lihaveiseid, lambaid ja vetikaid. Aina suuremat huvi tuntakse saarele suvekodu ostmise võimaluse vastu. Vormsi saarel elab alaliselt umbes 400 inimest. Suveperioodil see arv kahe-kolmekordistub, ka turiste käib suveperioodil palju. Jõudsime läbi sõita saare läänepoolse osa, mida peetakse ka rikkamaks pooleks. Vormsi esimesed asukad olid rannarootslased, kes II maailmasõja ajal saarelt lahkudes jätsid sinna rikkaliku kultuuripärandi ajalooliste vaatamisväärsustega. Külade nimed ja omapärane külaarhitektuur pärinevad rannarootslastelt, aja jooksul on palju sellest hävinud.

Kuulsime giidilt veel palju huvitavat rannarootslaste elu ja traditsioonide kohta.

Vormsi üks vaatamisväärsusi on Püha Olavi kirik. Kiriku iseärasuseks on torni puudumine, kirikukell ripub kõrge katuseharja all. Kiriku kõrval asub Vormsi kalmistu, kus asub maailma suurim päikeseristide kogu. Neid riste valmistasid talupojad ise pae- ja liivakivist. Rõngasristidel on surmadaatumid, esineb külanimesid ja peaaegu alati peremärgid.

Edasi suundusime mööda kivist rannariba Saxby tuletorni juurde. See on malmosadest monteeritud sihvakas tuletorn, mille 27 meetri kõrgusel plinkiv tuli juhib sissepääsu Väinamere saarestikku.

Seejärel jõudsime Hullo külla, kus külastasime Vormsi käsitööseltsi maja ja seal asuvat rikkaliku valikuga käsitööpoodi. Ja oligi aeg kiirustada praamile, et mandrile sõita.

Kuna hommikust oli saanud pärastlõuna, siis tegime mandril esimese peatuse trahteris Birgit, mis asub Virtsu maanteel enne Lihula linna. Tee ääres asuv rookatusega palkmaja tõmbas tähelepanu juba eemalt. Kinnitasime keha ja uudistasime maja ning liikusime edasi. Enne kojusõitu külastasime veel Lääneranna vallas Jaani talus asuvat Liblikamaja. Ema ja tütar peavad seal liblikamaja koos – ema tegeleb taimedega ja tütar liblikatega. Liblikad on pärit Aafrikast, Lõuna-Ameerikast ja Lõuna-Euroopast. On nii päeva- kui ööliblikaid, kes elavad neile spetsiaalselt loodud troopilises keskkonnas, kuhu on istutatud lõunamaised taimed ja puud. Sooja on liblikamajas kuni 35 kraadi, valitseb paras troopiline leitsak ja kõikjal lendavad ilusad suured liblikad.

Kui olime Liblikamajaga tutvunud, algaski meie sõit kodu poole. Ilus, huvitav ja muljeterikas ekskursioon oli lõppenud. Muljetamist jagus koduni.

Vanavanematepäev veedeti Vooremaal

Septembris peetakse vanavanemate päeva, mida otsustasime tähistada Palamuse ja Kuremaa külastamisega. Palamusel külastasime esmalt muuseumi uut peamaja, kus püsinäitusega tutvudes saime ülevaate kihelkonnakoolide ajaloost. Huviline sai sorida Tootsi taskutes ja võis küünitada, et Lati Paci kõrgelt riiulilt kätte saada. Muuseumis saime ülevaate „Kevade“ filmi tegemisest ning Oskar Lutsu lapsepõlvest ja kooliajast. Peamaja esimesel korrusel asub kohvik ja terrass vaatega Amme jõele.

Vanas koolimajas on filmist tuttav klassiruum, õpetaja Lauri tuba ja poiste magamistuba, kus ripub ka Tootsi punane maakera. Avatud on ka köstri eluruumid. Saab heita pilgu köstriemanda kööki ja piiluda nende magamistuppa. Uudistasime ka apteegi juures jõe kaldal asuvat Lible kuju.

Meie seltskonna järgmine sihtpunkt oli Kuremaal. 19. sajandil ehitatud veskis võttis meid vastu veskimees Priidu. Tema ladusa ja humoorika jutu saatel tutvusime veski ajaloo ja taastamistöödega. Tuulik, mis juba eemalt silma hakkas, kuulub mõisa hoonetekompleksi ja avati renoveerituna 2009. aastal. Veskis on neli korrust. Esimesel korrusel on kaminaga peosaal ja müügilett kohalike käsitöömeistrite töödega. Teisel korrusel on näitusesaal, kus väljapanekud vahetuvad. Meie imetlesime õlgedest punutiste näitust. Kolmandal korrusel antakse ülevaade Eestis leiduvatest tuulikutest ja asub Kuremaa tuuliku makett. Neljandal korrusel on vaateplatvorm ja läbi akende avaneb suurepärane vaade Vooremaale.

Veskiga tutvunud, liikusime edasi Kuremaa mõisa. Mõisa peahoones, mis on ehitatud aastatel 1836–1843, asutati aastal 1921 Kuremaa Karjakasvatuse Kool. See tegutses erinevate nimede all kuni 2005. aastani. Praegu kasutatakse hoonet konverentside pidamiseks ja seal korraldatakse kontserte. Giid tutvustas lossi ajalugu ja tema juhatusel uudistasime lossi ruume. Pärast kehakinnitust, mida pakkus kohalik kohvik, külastasime müügipunkti, kus müügil meened ja kohalikud käsitööd. Edasi jalutasime läbi pargi Kuremaa järve äärde. Seal asub Jõgevamaa ainuke avalik rannavalvega supelrand, ilus liivarand ujumissillaga. Soovijad saavad laenutada vesijalgrattaid, surfirattaid, aerulaudu ja paate.

Pärast jalutuskäiku rannas ja mõisapargis asusime koduteele. Muljeterohke vanavanemate päev oli seljataga.

Tänu meie juba väljakujunenud reisiseltskonnale ja väga toredatele bussijuhtidele möödusid ka selle suve ekskursioonid ladusalt ja lõbusalt. Suur tänu kõigile! Väga suur tänu ka Kambja Vallavalitsusele, kes meie ettevõtmisi ka sellel aastal toetas.

Tammekese suvised tegemised pani kirja ja jäädvustas fotodel

HELLA SULE

Kino maale

Kommenteeri: