Reola lahingu kangelaste vägiteod ei unune

76
Austuseavaldus Reola lahingu kangelastele. Foto: Inga Kurgjärv

Tõnisepäeval, 17. jaanuaril kohtus Kuuste noorkotkaste esindus Reolas Vabadussõja Reola lahingu mälestussamba juures Sillaotsa aatekaaslastega, keda juhib Taivo Kirm – mitmekülgne inimene, kes lisaks õpetajatööle tegutseb ka harrastusajaloolasena ja juhib Sillaotsa kooli noorkotkaid.

Mälestussammas asub peaaegu kahe valla, Kambja ja Kastre piiril Reola raudteepeatuse lähedal ning on omamoodi sümboolne kohtumispaik sarnase huvi ja missioonitundega inimestele. Kuigi koroonapiirangute tõttu jäi kahel viimasel aastal naabrite pidulik kokkusaamine mälestussamba juures ära, on asjaosalistel hästi meeles Reola lahingu 100. aastapäeva tähistamine 2019. aasta jaanuarikuus – uhke ettevõtmine, kus tegevusi jätkus lausa kolmeks päevaks.

Kui meenutada 103 aasta taguseid sündmusi, siis toimusid vägede liikumised ja lahingud samuti kahe praeguse naabervalla territooriumil. Kui Reola mõisa vabastamiseks oli Eesti vägede löögisuund Ülenurme mõisa juurest otse lõuna poole, siis Vana-Kuustet vabastama läinud väesalgad liikusid kaarega Haaslava kaudu Vana-Kuuste mõisast ida suunda jääva Ignase talu juurde. Seal seati sisse staap ja asuti rünnakuid ette valmistama.

Õnneks Vana-Kuuste kandis suuremaks verevalamiseks ei läinudki, sest ööl vastu 18. jaanuari oli punaste väesalk mõisast lahkunud. Küllap sai otsustavaks Eesti soomusrongide ja meie koolivenna Julius Kuperjanovi juhitud partisanide kiire edenemine Valga suunal – kui enamlasteni jõudis info nende omade Elvast välja löömise kohta, tuligi kotti jäämise vältimiseks kiiresti lõuna suunas taganeda. Nõnda võimegi tõdeda, et kuigi Kuperjanov vahetus lahingutegevuses oma kodukanti vabastada ei saanud, oli siiski tema tegevusel otsustav roll koduküla suhteliselt veretul vaenlase käest vabanemisel.

Sama ei saa aga kahjuks öelda Reola väljadel samanimelise mõisa vabastamiseks ja vaenlase lõplikuks Tartust eemale tõrjumiseks toimunud lahingu kohta. Seepärast on vana Tartu-Võru postitee äärde 1932. aastal rajatud, 1940. aastal kohalike meeste poolt punavägede eest metsa peidetud ja 1988. aastal taastatud ning uuesti pidulikult avatud mälestussammas selles lahingus ja üldse terves Vabadussõjas langenute austamiseks väga sobiv koht.

Pärast mälestuskimbu asetamist ja küünalde süütamist selgitasime Taivo Kirmiga kohalolnud poistele Vabadussõja üheks murdepunktiks hinnatud Reola lahingu tähtsust ning kahe naabermõisa vabastamise käiku. Põneva seigana tuletasime meelde ka seda, et Reola lahingus oli põhijõuks Tallinna I kaitsepataljon, mille koosseisu kuulus ka kooliõpetajate rood. On huvitav ette kujutada, kuidas selline lahinguüksus tänapäeval välja näeks. Taivo Kirm tõi välja ka tõsiasja, et vastase tulejõud näiteks suurtükkide osas oli suures ülekaalus ning punaste poolel võidelnud Läti kütid olid tänapäeva mõistes professionaalsed sõjamehed, kellega pidid hakkama saama kesise väljaõppega vabatahtlikud võitlejad: koolipoisid, talumehed ja eespool mainitud kooliõpetajad. Õnneks juhtisid neid suures osas I maailmasõjas karastuse saanud ohvitserid, nende hulgas meie kodukandi kangelased Julius Kuperjanov ja Viktor Puskar. Viimane on tuntud ka Vana-Kuuste mõisa meierei rentnikuna end üles töötanud ja varaka mehena Ülenurme mõisa ostnud Peeter Muna väimees.

Kõike seda arvesse võttes on selge, et Vabadussõjas sai otsustavaks eestlaste patriotism ja suur võitlusvaim, mis aitasid nurjata ülekaaluka vaenlase vallutusplaane.

Mälestussamba juurest lahkudes leppisime härra Kirmiga kokku, et hakkame üheskoos kavandama Reola lahingu 105. aastapäeva tähistamist, mis peaks olema vähemalt sama suurejooneline ja rahvarohke nagu kolme aasta tagune ettevõtmine.

KAIDO MARK,
Kuuste kooli huvijuht

Kino maale
EelmineMuusikakooli uudised
JärgmineKooliuudiseid gümnaasiumist