Ivar Tedrema ja Kalev Laanesaar saavad kiriku teeneteristi laureaadiks

543
Ivar Tedrema (vasakul) ja Kalev Laanesaar saavad nelipühal peapiiskop Urmas Viilmalt oma pühendunud töö eest Teeneteristi III järgu ordeni. Foto: Rita Puidet

Nelipühal, 9. juunil kell 17 Tallinna Piiskoplikus toomkirikus toimuval tänujumalateenistusel tunnustatakse teenekaid kiriku töötegijaid, toetajaid ja vabatahtlikke abilisi, kelle hulgas saavad EELK Teeneteristi III järgu teenetemärgi Kambja koguduse juhatuse liikmed Kambja abivallavanem Ivar Tedrema ning Kalev Laanesaar.

Pidulikul tseremoonial saavad EELK teeneteristi I järgu ordenid Kurhessen-Waldecki Evangeelse Kiriku piiskop Martin Hein ja Soome Kiriku emeriitpeapiiskop Kari Mäkinen ning EELK teeneteristi II järgu ordeni kauaaegne EELK vaimulik ja praost Teet Hanschmidt. EELK teeneteristi III järgu ordeneid antakse välja 13 ja nende saajate seas on ka endine Tallinna linnapea Taavi Aas, EAÕK metropoliit Stefanus, akadeemik, luuletaja ja kirjastaja Hando Runnel ning Tallinna Toomkooli direktor Egle Viilma.

Elutööpreemia pälvib kauaaegne kirikuvalitsuse liige ja OÜ Kiriku Varahaldus juhataja Mati Maanas.

Välja antakse seitse EELK Teeneteristi tunnustusmärki, kolm EELK koostöömedalit, 42 EELK aukirja. Tänatakse ka tublimaid vaimulikke, juhatuse esimehi, kirikumuusikuid, laste-, noorsoo- ja diakooniatöö tegijaid ning antakse välja meediapreemia.

Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Teeneterist antakse vaimulikule või ilmiktöötajale, kes on ustavalt ja eriti väljapaistvalt või pikaajaliselt teeninud Eesti Evangeelset Luterlikku Kirikut või mõnel EELK tegevusalal osutanud märkimisväärseid teeneid. EELK Teeneteristi võivad pälvida ka isikud, kes ei ole EELK teenistuses. Teeneteriste on välja antud alates 2006. aastast.

Kiriku taastajad ja hoidjad

Eesti põllumajanduse akadeemia põllumajanduse mehaanikainsenerina lõpetanud Ivar Tedrema oli jõudnud kümmekond aastat töötada, kui määrati 1986 Kambja sovhoosi direktoriks. Tol aastal tuli ka sealsesse kooli uus direktor, Madis Linnamägi, kes pöördus Ivari poole jutuga tähistada Kambjas rahvakoolide asutamise 300. aastapäeva ja jäädvustada koolihariduse algus Eestis kivisse. Üleriiklik tähistamine ei tulnud siis veel kõne allagi.

Mehed leidsid mälestusmärgile sobiva paiga kiriku juures ja tellisid Endel Taniloolt teostuse. Ivar organiseeris, et kiriku ümbrus korda saaks. Kirikumüüridel kasvasid puud ja müüride vahel oli paras mets, kus kohalikud loomi pidasid, meenutab Tedrema.
Järgmise, 1987. aasta 14. juunil avati Kambja kiriku juures Eesti rahvakooli memoriaal ja Pangodi looduskaitsealale jääval Pikksaarel toimus ajalookonverents. Konverentsi lõpus küsis keegi osalejaist, et kõik on tore, aga mis Kambja kirikust saab. Noor sovhoosidirektor tõusis püsti ja lubas pikemalt mõtlemata kiriku taastada. „Tunnetasin, et olen andnud lubaduse, mis tuleb täita,“ sõnab Tedrema tagantjärele.

Kirik ei olnud sovhoosidirektorile võõras: ta oli ristitud Tartu Maarja koguduses ja käinud koos vanaemaga suuremate pühade ajal kirikus. Maarja kogudus leidis siis peavarju Peetri kirikus. Et Kambja kirikut taastada, tuli leida kaasamõtlejaid ja toetajaid. Nii ta käis Rein Ristlaane, Andra Veidemanni ja Jaan Korgi juures – kõik toonased juhid ühes või teises juhtivas ametis.

Tartu rajooni TSN täitevkomitee esimees Jaan Kork lubas ehitusega toetada, Ivar Tedrema pidi inimesed leidma. Keegi soovitas tal Wunibaldi minna. Sinna Mati Maanase juurde ta sammud seadis. Käis ka peapiiskop Kuno Pajula juures, kes teda imestunult vaatas. Tundus uskumatu, et riigis, kus kõigest on puudus, tahab keegi kirikut taastada. Kohapeal polnud kogudustki.

Kalevit iseloomustab koguduse õpetaja Andrus Mõttus kaaskirjas konsistooriumile: „Kalev isiklikult on korjanud ja toonud kiriku juurde kõik kirikuaias olevad maakivid, on olnud vöörmünder, kellamees, varustaja, ehitaja, orkestrijuht ja juhatuse esimees ligemale 30 aastat. Kui öeldakse, et mõni mees teeb suuga suure linna, aga käega ei kärbsepesagi, siis Kalevi puhul kehtib see lause vastupidi.

Üks asi, mida Kalev teeb ja andumusega, on pillipuhumine. Ta on meie üks paremaid metsasarvemängijaid. Umbkaudu 30 aastat on ta töötanud Vanemuise orkestris, aga nüüd, pensionäripõlves mängib edasi puhkpilliorkestris Forte ja Tartu metsasarvekvartetis ning on Kambja pasunakoori dirigent. Ta on Tartu metsasarveühingu üks asutajaid.“

Kino maale