Jõulumõtisklus

207

Minu juured Kambja-mail ulatuvad aastasadade taha. Olen ennast alati pidanud Kambja (ja loomulikult Eesti) patrioodiks ning vastavalt käitunud ja tegutsenud.

Mis meist saab? Nii küsis kunagi Agnes Gabrielilt ja nii küsin mina Kambja rahvalt jõulukuul aastal 2007.

Taasiseseisvumine tõi kaasa mammonakultuse ja inimeste hingede kalestumise. Minu ammune avastus töötab täistuuridel: pärast sõda kasvas üles veerand-rikutud põlvkond, 60-70-ndatel kasvas üles poolrikutud- ning 80-90-ndatel kolm-veerandrikutud põlvkond. Aga praegune? Kas nemad on täiesti rikutud? Nii ja naa. Eks otsustage ise.

Kümmekond aastat tagasi ütles nelja-aastane laps Kambja lasteaias kasvatajale: „Miks sul nii pahur nägu on, kas ei saanud öösel keppi või?” Ja üks kasvataja peale vihastanud viieaastane poiss teatas: „Kui suureks saan, keeran sulle taha nii, et sul silmad punni lähevad!”

Lapse(suu)le pole siin midagi pahaks panna. Laps on tegelikult ju oma vanemate peegelpilt. Oli siis ja on täna. Täna ei üllata säärane keelepruuk enam lasteaiakasvatajat, kooliõpetajat, pensionäri ega poemüüjat.

Ei üllata mindki, aga hinge lõikab. Valusasti lõikab. Ikka veel lõikab! Kuid selle võitluse laste ja noorte keelekasutuse rindel oleme suures osas juba kaotanud.

Kui 4-7-aastased jõnglased päevast-päeva üllatava järjekindlusega Kambja aleviku jõulupuult värvilisi pirnikesi kividega ja lumepallidega puruks loobivad, siis on tegemist vanematepoolse lastele antava kasvatuse puudumisega.

Hoopis hullem on minu arvates tõsiasi, et emmed-issid oma maimukeste tegevust aknast-õuest pealt vaatavad ning süüdimatult naeru kihistavad. Kui mõni rohkem kasvatust saanud möödakõndiv noormees või neiu lapsi keelata söandab, langevad nood otsekohe pahategijate vanemate sõimu alla. Et „sina kuradi pätt (lits) pole minu lapse õppaja ja kui tarvis, karistan ise oma last!”

Tule taevas appi! Enne karistamist tuleks ikka kasvatada-õpetada!? Kuid mida suudab-saab oma lapsele õpetada ise omal ajal kasvatusest eemale jäänud (jäetud) pool- või kolmveerandrikutud tänane lapsevanem?

Kas peaksin siinjuures imestama, kui needsamad emmed-issid helistavad valda ja küsivad irooniliselt, et miks kuusel värvilised pirnid jälle ei põle?

Olen viimasel ajal end tabanud mõttelt, et äkki hoopis minu mõtlemine on vildakaks muutunud? Et õigem oleks hakata korraldama jõulupuu värviliste pirnide kividega puruksloopimise võistlusi? Koos kaasnevate diplomite ja auhindadega?

Tean, et Kambja 8-12-aastaste noorte jõulukuu „hobi” on olnud Kambja aleviku majade ees seisvatelt autodelt ilukilpide äravõtmine ja metsa alla loopimine.

Natuke vanemad mehepojad teevad suitsu, tarvitavad alkoholi ja vähemalt kord kuus asuvad öösel „lepitamatusse võitlusse” Kambja aleviku aknaklaasidega, istepinkidega, prügikastidega ja liiklusmärkidega.

Kas keegi midagi ei teadnud ega näinud?

Tean, et teadjaid-nägijaid oli ja on piisavalt palju. Kõik pealtnäha head ja heasüdamlikud inimesed. Nad ei sekku ja neid võib isegi mõista, sest tänases Eesti Vabariigis on liiga palju ebaõiglust ja õig(l)us pääseb harva võidule.

Kuid kõik head inimesed teadke: headus, mis võimaldab kurjal tegutseda, muutub kaassüüdlaseks selles, mida see kurjus korda saadab!

Minu tee on varsti otsa saamas. Parafraseerides vene muinasjuttu: lähed otse – saad kohe surma, lähed paremale – saad tunda valu ja viletsust, lähed vasakule – saad tunda ebaõiglust ja ülekohut. Halastust ei kusagilt.

Kui nutt aitaks,– küll nutaks. Kuigi meesterahval nutta justkui ei sobi. Kui sõnad aitaksid,– küll seletaksin. Kahjuks on Kambja inimesed juba ammu tuimad, kurdid ja … õelad. Ega ometi kõik?

Loomulikult mitte. Erandid siiski ainult kinnitavad reeglit…

Head vallalehe lugejad!

Varsti on jõulud. Võtke aeg maha. Heitke terane pilk elatud elule ja mõelge endamisi, mis on läinud hästi ja mis halvasti. Mida tuleks muuta või paremini teha?

Mõelge sellele, miks inimesed kirikus käivad ja miks teie käite (ei käi). Või käite ainult sellepärast, et „nii on kombeks ja kõik ju käivad”?

Püüdke mõelda ja mõista, miks elu Eestimaal ja terves maailmas nii pealiskaudseks ja pööraseks on läinud?

Olen ammu jõudnud arusaamisele, et Eestimaal ega mujalgi pole seadusi vaja, kui kõik inimesed elaksid kümne käsu järgi. Hädapärast kasvõi kolme-nelja käsu järgi.

Mitut käsku sina, armas lugeja, oma elus tõsimeelselt ja ausalt oled täitnud või täidad? Mõnda üksikut? Kui sedagi.

Olgu siinjuures öeldud, et ega minagi mingi pühak ole. Kaugel sellest. Aga ma oskan asju ja olukordi hinnata ja ette näha ning see, mida ma näen, on eestluse häving. Ja ei hävita meid venelased, hiinlased ega juudid, vaid meie ise. Ja keegi meid päästma ei tule. Peame ise hakkama ainuõigeid otsuseid tegema.

Et õigeid otsuseid teha, peame iseendi sisse vaatama ning püüdma iseennast paremaks muuta. Sobivaim aeg seda teha on jõulude ajal …

Heiki Kortspärn,
kristlane

Kino maale