Julge hüpe tundmatusse?

154
Tiia kõnelemas Eesti karjääriteenuste kogukonnale. Foto: Kersti Kivirüüt

8.-9. jaanuaril toimus Tallinnas karjääriteenuste võrgustikukonverents „Julge hüpe tundmatusse?“. Eesti noorte nimel võttis konverentsil sõna Kuuste kooli 9. klassi õpilane Tiia Tomson, kelle kõne allpool avaldame.

Tere! Mina olen Tiia. Olen 15-aastane ja õpin väikeses maakoolis Tartumaal. Kuna käin põhikooli viimases klassis, siis oodatakse minult juba otsuseid oma tuleviku kohta. Mul on mingid plaanid, kuid ei ole milleski veel kindel. Lähen gümnaasiumisse, sest siis on mul aega veel kolm aastat mõelda, mida teha.

Ma unistan, et minust saab tippteadlane, kuid raamatukogutöötaja oleks ka tore valik. Lahingupiloot oleks lahe valik, kuid füüsika pole päris minu teema.

Ainus, mis on selge – arstiks ma saada ei taha.

Kui nüüd täiesti aus olla, siis pole mul aimugi, mida inimesed tööl teevad. Mida teevad koolidirektorid päev otsa? Kuidas töötab arhitekt? Kahtlustan, et keegi ei tea seda päris täpselt. Ühel koolidirektoril võivad olla hoopis teised tööülesanded kui teisel. Ma olen üheksa aasta jooksul ise näinud, kui erinevalt töötavad õpetajad. Samuti olen ma näinud, kuidas tehnika areng on nende tööd muutnud. Ilmselt on see nii ka teiste ametite puhul. Järjest rohkem näeme, kuidas inimesed peavad erinevates ametites konkureerima robotitega, kes on kõiges kõige paremad – kõige täpsemad, kõige vastupidavamad, kõige targemad.

…Ja kui ma mõtlen oma unistuste peale, siis kõiki neid töid saaksid edukalt teha ka robotid. Milleks mind siis vaja on?

Kui siit edasi mõelda, mis elu ma elaksin aastal 2075, seitsmekümne ühe aastaselt, siis on saanud tähtsaks hoopis teised asjad. Ma loodan, et ma selleks ajaks ei ole kogenud ühtegi sõda ning mu ümber oleks puhas looduskeskkond. Kuid ma kardan, et see ei ole võimalik, sest inimesed on inimesed ja robotid inimloomust ei asenda.

Väljavõte OSKA raportist „Töö ja oskused 2025“ (2016). Peamised väljakutsed 5 – 10 aasta jooksul Y-põlvkonna (1982 – 1999 sündinute) pilgu läbi.

Ehk peaks koolis tänapäeva noortele õpetama rohkem loogilist ja kriitilist mõtlemist, rohkem kodanikuaktiivsust ja keskkonnateadlikkust ning julgust võtta vastutust. Selleks, et noored tuleksid toime maailmas, kus tehnoloogia areneb meeletu kiirusega, kus kogu maailma informatsioon on meil nutitelefonides ja kus tarbimine koormab planeeti. Võiks mõelda, kuidas noored saaksid koolis õpitud teadmisi kasutada maailma parandamiseks ja mitte ainult kontrolltööde jaoks.

Minu meelest peaks kool õpetama noortele, kuidas olla õnnelik. Ka PISA tulemused näitavad, et Eesti noortel on palju teadmisi, aga nad on õnnetud. Milleks ajada taga täiuslikku sooritust, kui robotid on niikuinii täiesti viielised? Ja selle asemel, et nõuda noortelt võimalikult paljude faktide pähetuupimist, võiks õpetada õppimist kui eluks vajalikku oskust. Et noor edaspidises elus väärtustaks uute teadmiste ja oskuste omandamist ning õppimine ei oleks tüütu. Siis on ju täiesti tõenäoline, et inimene jõuab elu jooksul pidada mitut ametit – eeldusel, et need elukutsed on tulevikus veel olemas.

Tulles tagasi tänasesse päeva – kuigi ma veel ei tea, mis tööd ma teha tahaks, on mul oskusi, mis aitavad mul elus toime tulla. Ma oskan eristada olulist informatsiooni, julgen keerulises olukorras vastu võtta otsuseid ja vastutada nende eest ning oskan töötada meeskonnas. Kui siin juures oleks tugi, mis aitaks kirevas ametite maailmas teha tarku otsuseid, siis oleks kõik ideaalne.

Soovin teile kõigile edukat konverentsi ning aitäh tähelepanu eest!

Kino maale

Kommenteeri: