Läbikukkumine või hoopis õnnestumine?!

146
Ülenurmes orienteerumispäeval Foto: Liisi Ilves

Juunikuus leidis selleks korraks lõpu Tartu kutsehariduskeskuse kutsevaliku õppe vabatahtlike ja MTÜ Õnnemaa tegevuspäevade koostöö. Kuigi mõlemal päeval oli pigem hall ja vihma soosiv ilm, said enamus tegevustest õnneks läbi viidud ilma märjaks saamata. Hea küll, Suure-Kambja järves sai tegelikult enne kalastamist kehasid karastatud, sest kauaoodatud suvi on jälle käes ja õues on soe. Kindlasti muutis see päevade kulgemise ka mõnusamaks. Vabatahtlikud jõudsid sel korral millegipärast Kambja kalastusmatkale parema meelega kui orienteerumisele. Esimesega läkski pisut paremini, kuna kohale tuli rohkem vabatahtlikke ning osalejaid.

Kümnendal juunil toimunud Ülenurme orienteerumisele ilmusid kohale seitsmest kolm asjalikku kutsevaliku vabatahtlikku, neist igaüks haaras võimalusest täiega ja võttis hea meelega kõik väljakutsed vastu. Kõigile määrati kindel ülesanne ning see muutis meeskonnatöö sujuvaks. Hommikul Ülenurme pere- ja noortekeskusesse kohale jõudes olime hämmingus, et mida ette võtta, kuna olime ju arvestanud suurema hulga läbiviijatega. Ega aega nutmiseks ja halamiseks olnud, seega kaalusime kiirelt üheskoos riske ning vähendasime vahemaad ja muutsime ka trajektoori. Osa võtsid neli tublit noort, kes nautisid sündmuse kulgemist suure positiivsuse ja usinusega. Kümne kilomeetri asemel läbiti sel korral kuskil neli kilomeetrit, millele kulus ühel tiimil 1 tund ja 11 minutit ja teisel 1 tund ja 25 minutit. Tänu vähestele osalejatele said kõik endale mõnusal hulgal auhindu ja nad olid need ka kenasti välja teeninud.

Suure-Kambjas kalastusmatkal. Foto: Kirsika Mühlberg

Üheksandal juunil Kambja kalastusmatkal osales kokku seitse noort, lisaks kutsevaliku vabatahtlikele lisandus ambitsioonikalt tiimi ka kohalik vabatahtlik härrasmees. Kuna enamus osalejatest olid poisid, ümbritsesid nad vabatahtlikku ja nautisid tema seltsi täiel määral. Esindatud olid ka karvased sõbrad, kolmekäpaline koer Jüri ja tagasitee peal kaasa tulnud lõvi, või oli ta äkki ka koer? Igatahes oli ta väga suur, kuid ülisõbralik, ehkki Jürile ta siiski ei meeldinud.

Kilkavat naeruhelinat jätkus terveks matkaks ja enamgi. Äikese ja müristamise tõttu me järve ääres grillimiseni ei jõudnudki, kuid vorstikesed said küpseks Kambja pere- ja noortekeskuse köögis. Seega lõpp hea, kõik hea.

Kiitus osalejatele ja vabatahtlikele ideede elluviimise ja Õnnemaale võimaluse noorteni toomise eest! Täname ka Unipiha algkooli direktorit, kellelt saime kalastusmatka jaoks päästevestid!

Eks vabatahtlik töö ongi enamjaolt „vaatame, mis saab” situatsioon, aga võimalused ja inspiratsioon, mis sellest kasvama võib hakata, on täienduseks igaühe elule. Elan kaasa ja soovitan igal asjalikul kodanikul, nii suurel kui väikesel, uurida enda huvide põhjal võimalusi lähedal ja kaugel, et panustada kogukonda ning täiendada end teadmistega ja rikastada inimsuhetega. Inimeste vaheline koostöö loob minu arvates lõppude lõpuks tugevama ja kindlama ühiskonna, sest nii hoiame me kokku juba püramiidi allosas. Seega leian mina, et vaatamata viperustele oli meie koostöö täielik õnnestumine.

KIRSIKA MÜHLBERG,
Tartu kutsehariduskeskuse kutsevaliku õppe koordinaator

Kino maale

Kommenteeri: