Veerand sajandit ja veidike peale

166
Maire Henno

Aprillis 1997 ilmus Ülenurme vallalehe Olevik esimene number – naljakalt õhuke must-valge leheke, mille käimasaamine oli siiski üksjagu töömahukas. Tollane vallapealik vaatas esikülje üle ning resümeeris: „Prijatna smotritsa!“ Oli see nüüd hinnang hakatatud ettevõtmisele või meeldis talle esikülje kujunduses kasutatud fotovalik, aga eks tore oli ikka tunnustavat sõna kuulda!

Esimesel aastal ilmus lehes kokku 125 pikemat või lühemat kirjutist, 51 fotot või illustratsiooni, lühiinfot ja kuulutusi. Praegu ammendub see materjalihulk vaat et paari lehenumbriga ära… Tiraažki oli võrreldes praegusega – peaaegu 6000 eksemplari – kuus korda pisem…

Lehetegu oli esialgu üsna põlvepealne. Sain kasutada vallamajas sekretär Mari Koppeli tööarvutit ja tema ruumi, muidugi töövälisel ajal. Mõne aja pärast õnnestusid läbirääkimised kooliga ja kooli sekretär Lia Koiduaru kabinetis tema tööarvutis valmisid õhtutundidel mitmed-mitmed lehenumbrid.

Ladusamalt ja ajaliste tegevuspiiranguteta hakkas toimetamine kulgema, kui spordihoone juhataja Aivo Roonurm lubas lehetegemise oma haldusalasse. Toimetajal hakkas olema oma tööruum, oma laud ja lõpuks ka oma tööarvuti! Kooli spordirahva vastutulelikkusest jäin koolihoonesse toimetama väga pikaks ajaks. Aitäh, Toomas Kivend, Koit Simso, Kaspar Koolman ja kõik see koolipere! Tänan erilise usalduse eest koolijuhte – minu taskus oli suur võtmekimp, millega sai avada mitmeid koolihoone olulisi uksi!

Tollane lehematerjalide liikumine tundub tänapäeva inimesele ehk lausa uskumatu. Materjalid tulid toimetaja kätte paberile kirjutatuina, mõni käekiri oli sealjuures pehmelt öeldes päris „kunstipärane“. Üsna palju tuli endal siin-seal kohal käia, intervjueerida, pildistada. Kõned-küsimised-kooskõlastused käisid valdavalt koduselt lauatelefonilt – niisugustest aparaatidest, mis kõik tööd ja toimetamised varmasti ära teevad, ei osanud küll unistadagi…

Suureks toeks piirkonna ja selle elanike tundma õppimiseks olid veterinaarist kaasa igasuvised ringkäigud, kuhu ennast meelsasti kaasa korraldasin. Käimised-sõidud ulatusid praeguse Kambja valla lõunapiirini ja need vestlused pererahvaga erinevate perede õuedel olid nii meeleolukad, südamlikud kui ka silmaringi avardavad. Oma pere ja sõprade tänuväärne tugi ning usaldusväärne tagala oli kogu töös esmavajalik niikuinii.

Kui materjalid arvutisse klõbistatud, said need arvutidisketile salvestatud ja Külitse kunagises rahvamajas elavale Rünno Pedosonile küljendada viidud. Nende toas koduarvutis ja nende pere pisikese järeltulija koogamise ja vahel ka protestikisa saatel sai leht juba lehe nägu. Ise istusin kõrval, kirjutasin sealsamas juurde mõne lehemahu huvides tarvilise lause, kärpisin sõnahaaval mõnd teksti, et kogu materjal kenasti piiridesse paigutuks… Valmis kujundus sai uuesti flopile ja siis võis trükkima minna. Trükikoda Paar ja klienditeenindaja Leili Niglas oli meie hea ja vastutulelik koostööpartner pikki aastaid, küljendaja Irina Gron sai millalgi ka kujundustööde tegijaks. Oli väga tore ja mõnus koostöö!

Toimetuseruumi riiulitel on ohtrasti sellest ajast pärinevaid dokumente, isegi käsikirju mainekatelt autoritelt kui talletunud persoonilugu, arvukaid albumeid suure hulga fotodega… Tänapäeva digimaailmas ja arvutiajastul tundub see kõik ju üsna eelajaloolisena, aga on siiski tükike asjastatud kohalikku lugu!

Nüüd on pikki aastaid olnud meil trükileping OÜga Garisson Trükised. Küljendajate kohta saab samamoodi ainult kiidusõnu kosta. Pikaajalisemalt tegime koostööd Olev Pertiga, praegu sätib materjalid kenasti ja kannatlikult lehekülgedele Sirli Ehari, Toomas Konks koordineerib kogu ülejäänud tegevust. On olnud kõigiti mõnus ja kiiduväärselt vastutulelik koostöösuhe!

Kui haldusreform oma karvase kämblaga me valdade elu ümber korraldama küünitus, said muutustest osa ka mõlema valla infolehed. Muutus ka lehe nimi – esialgse variandina sai senisest Olevikust kompromisslahendusena Olevik ja Koduvald, hiljem rahvaküsitluse soovituste kohaselt Kambja Valla Sõnumid. Endise Kambja valla lehte toimetanud väga hea kirjutajakäega Toivo Ärtis ja valla infospetsialist Heigo Mägi, kelle tööks vallale vajalikud uudised veebis nähtavaks teha, on jõudu- ja võimalustmööda lehenumbrite valmimises kaasa löönud – mõttekaaslastega on alati hea asju arutada, ei pea isegi taustasid väga lahti seletama.

Nüüdseks on vallas tööl ka kommunikatsioonijuht. Paljutahulises ja laia haardega ametis tegutseb sellest kevadest alates Marko Ojakivi, augustikuu vallalehe toimetab lugejateni juba tema.

Peamine ettevõtmine – et leht toimiks, uudised koguneksid ja info lehelugejateni leviks, on mõistagi väga mitmete inimeste koostöö ja hea suhtumine. Veerand sajandit on pikk aeg, selle sisse mahub uskumatult palju erinevaid sündmusi, kohtumisi, kirjutamisi. Milline rikkalik valik suurepäraseid autoreid, kes kõik on olnud vabatahtlikult valmis oma aega panustama, kirjutama või siis küsimustele kostma! Ja kui veelgi seda loomingurada pidi tagasi minna – eks alguse saab iga uudis ikkagi sellest, et kusagil millalgi keegi teeb ja loob midagi, mis uudise künnise ületab ja millest on oluline teistelegi teada anda. Tihtipeale on olulise kaaluga otsuste taga hoopis keegi kolmas või kaheksas, kelle asjalik ettepanek harjumuspärases voolusängis kulgenule hoopis eredama suuna annab. Nõnda sai näiteks valla juristi Kaupo Piirsalu argumenteeritud ettepaneku toel senisest must-valgest vallalehest hoopis muljetavaldavam värvikirev väljaanne!

Kohe esimesest lehenumbrist ja vapralt siiamaani välja on lehetegemises ustavalt ning ennastsalgavalt kaasa löönud keeletoimetaja Piret Rannast. Mõnusasti märgiline, et Pireti tütar on me koostööaastate algusest peale leheprotsessis kaastegev olnud. Vahel oligi nii, et Piret luges lehelugusid ja Liisbet ukerdas põrandal diskreetselt lelude keskel ega sekkunud. Piretilt õppisin veel, et toimetatava teksti nüanssidesse on hõlpsam süveneda, kui kirjutatu iseendale valju häälega ette lugeda. Tänulikult tunnistan ja tunnustan, et emakeeleõpetajana on ta kogu aeg mulle võimalusi pakkunud oma keeleoskust säilitada, lihvida, täiendada. Vahel oleme pikki õhtutunde mõne sõna või väljendi õiget kasutust otsinud, internetist turgutust ja kahtlustele selgitusi nõutanud, reegleid vaaginud, mõnes kaastöös sisalduvaid mõtteuperpalle lahti muukinud. Me emakeel pole ju kaugeltki lihtne, reegleid on palju ja needki muutumises, üks eksinud koma võib kogu mõttearenduse vääraks väänata. Oleme lehe toimetajateperega isekeskis näiteks suure ja väikese algustähe või mingi muu keelekomistusliku võimaluse üle arutlenud, tõde ja parimat varianti otsinud.

Paberleht, eriti vaid korra kuus ilmuv leht on omajagu kohmakas. Uudis on teadupärast kõige kiiremini riknev kaup ja toimetaja peab olema valvas, et näiteks lehte jõudvad kuulutused poleks pelgalt järelehüüded äraolnule. Neid möödalaskmisi paraku on veerandsajandi jooksul olnud ja nende pärast saan vaid vabandust paluda. Põhjused võivad olla erinevad ja mõned ehk vääramatutest jõududest põhjustatud, aga juhtumeid on juhtunud.

Lehetoimetaja ametikohustuste hulka kuulub vastutus. Ametijuhendis seda lõplikult ja nüanssideni sõnastada vist ei annakski – see on südametunnistuse ja eetika teema. Toimetaja vastutab iga lehenumbri eest iga lugeja ees, komakohtadeni.

Kuulun nende õnnelike hulka, kellel on olnud au mõned aastad auditooriumis ajakirjandusprofessor Juhan Peegli õpetussõnu kuulamas käia. Tema pani ikka oma hillitsetud ja tasasel moel koolitatavatele ajakirjanikuhakatistele südamele, et kontrollida tuleb iga fakti – kolmest erinevast allikast sealjuures – ning kaaluda iga väljaöeldud sõna sobivust. Ja kui kirjutatav lugu teeb suure tõenäolisusega kellelegi tõsiselt haiget, siis jäägu see pigem kirjutamata. Sotsiaalmeedias toimuv teeks rahumeelsele väärikale vanahärrale praegu kindlasti kujuteldamatut meelehärmi…

Paljugi võiks öelda veel…

Tuleb tunnistada, et hakatasin seda n.ö lehvituslugu vist oma viisteist korda – tegin kangast kududes või pesu triikides erinevatele juhuslikelegi paberilehtedele väga eriteemalisi ja – stiililisi märkmeid – nii palju on olnud asjakohaseid mõtteid, mälestusi, erinevaid tundeid ja öeldatahtmisi alates mõnest selgitussoovist ning ikka ja alati lõpetades ääretu tänutunde väljendusega absoluutsele enamusele nendest inimestest, kellega olen kokku puutunud. Need on olnud paljuski mu kasvamise aastad, vürtsitatuna eriliste kogemustega ja värvikate mõttevahetustega väga erinevate ja eriliste inimestega. Just seda ma soovisingi, kui palju aastaid tagasi ajakirjanikuks õppima pürgisin. Vestlusvoorus küsiti vist kõigilt sisseastujatelt muuhulgas ka küsimus, miks tahad ajakirjandust õppida. Vastasin, et mulle meeldib töö inimestega, mulle meeldivad inimesed. Marju Lauristin kostis selle peale täiesti enesestmõistetava elutarkusega: „Noh, selle pärast ei pea ju ajakirjanikuks õppima!“ Paberitega ajakirjanikku minust ei saanudki ja õppejõul oli õigus – inimestega saab suhelda igatmoodi ning see just ongi tore! Mõnigi kord olen mõnd lehenumbrit toimetades võtnud ka viriseda, aga alati endasse vaadates saanud lõpuks tõdeda – saan ju teha seda, mis mulle meeldibki.

Olen oma saatusele tänulik antud võimaluste ja kogemuste, minu teele sattunud kullateraga inimeste eest. Mõni tunnustav sõna mõnes vastuskirjas, südamlik soov või hea omavaheline nali on alati motiveerinud ning ergastanud – aitäh! See on olnud helge ja hariv veerandsada, olen oma kaasteelistele kogu retke eest otsatult tänulik – ning mingil moel see teekond ju jätkub niikuinii!

MAIRE HENNO,
valla paberlehe toimetaja aastatel 1997-2022

Kino maale
EelmineTrikirattakross on eriline ja kaasahaarav spordiala
JärgmineGalerii: Kambja tervisejooksude 1. etapp