Õppekäik Kuperjanovi pataljoni

2090
Kooliõpilased rivistunud kahele poole büsti.
TAARA LINNAKU RIVIPLATSIL: Kuuste koolipere Julius Kuperjanovi büsti juures. Foto: Tõnu Tuul

Meie kooli kuulsaima vilistlase Julius Kuperjanovi juubelitähtpäevi oleme ikka tähistanud koos heade naaberkoolide esindajatega ning külalistega nii Kuperjanovi pataljonist kui ka Kaitseliidu Tartu malevast.

Tänavu täitus kangelase sünnist 125 aastat, aga sedapuhku otsustasime, et sõidame kogu kooliperega külla tema nime kandvale jalaväepataljonile, mis asub Võru külje all. Selline otsus oli tingitud nii meie majas toimuvast suurest renoveerimistööst kui asjaolust, et meie viimasest külaskäigust Eesti ühte eeskujulikumasse sõjaväeossa oli möödunud juba kaugelt üle kümne aasta. Ka olin ma viie aasta eest Vana-Kuustes toimunud kohtumisel lubanud pataljoni ülemale, et organiseerin õppekäigu heade sõprade juurde Võrumaale.

Nõnda siis võtsimegi 11. oktoobril ehk kodukandi kangelase sünniaastapäeva hommikul suuna lõuna poole. Rebase-Kambja maanteel Porijõe orgu laskudes heitsime bussiaknast pilgu vana Lalli veski suunas, mille naabruses oli kunagi väikese Juliuse kodutalu. Enne Kambjat möödusime ka endise kihelkonnakooli asupaigast, kus Kuperjanov pool aastat õpetajaametit pidas. Künkaharjale jõudes köitis pilku Kambja kiriku uhke torn ja seegi auväärne hoone on seotud meie sangari elulooga – siin laulatati ta kalli Alice´iga.

Poiss sõdurkiivriga.
SÕJAMEHE SINDLIKÜBAR: Kuperjanovi koolivend proovimas sõdurile kaitset ja varju pakkuvat kiivrit.

Kui olime väeosa väravas bussidest väljunud, tervitas meid staabiveebel Tõnu Tuul. Ta rivistas reisiseltskonna ehtsõjaväelikult üles ja viis läbi kohaloleku kontrolli. Võõrustajate palvel jagunesime kahte rühma – kumbki sai omale juhendaja ja nii võis tutvumisringkäik väeosa territooriumil alata.

Kõige enam torkaski silma maa-ala suurus ja taristu mitmekesisus, aga loomulikult ka selle korrasolek ja sobitumine kaunisse loodusesse. Siin-seal oli näha kaitsevärvi militaarsõidukeid, erinevaid harjutusi tegevaid kaitseväelasi ja asjalikult ringi liikuvaid mundrikandjaid. Õpilastele avaldas enim muljet kahe vaguniga roomikmasinaga sõitmine. Militaarsõidukisse istujatele jagati välja kõrvatropid, et mootorimüra ja roomikute lõgin kuulmist ei kahjustaks. Sõiduk värises korralikult ja kallutas kurvides hoogsalt.

Loomulikult oli väga huvitav relvanäitus. Iga püstoli, automaadi, kuulipilduja või granaadiheitja juures oli ajateenija, kes haaravalt selgitas relva tööpõhimõtet ja omadusi. Kes soovis, sai turjale laduda sõduri täisvarustuse, mille kandmine võttis nii mõnelgi põlved nõtkuma. Kuid teooriast põnevam on ju alati praktika, mistõttu tekitas suurt elevust võimalus ise õhkrelvast oma silma täpsust ja käe kindlust proovida. Jarleenil õnnestus see koguni nii hästi, et tema tulemus fikseeriti lasketiiru ametlikus protokollis.

Ühele platsile olid üles rivistatud erineva otstarbega kaitseväe sõidukid, millest näiteks isikkoosseisu vedamiseks ette nähtud DAF-veoauto oli meie kooli kodutütardele-noorkotkastele täitsa tuttav. Väga vahva oli autode kabiinis istuda või kuulipilduri luugist välja küünitada ning kaaslastele lehvitada.

Õpilased sõjaväeveoki kastis.
SÕDURILIMUSIIN: Nii mõnelegi õpilasele oli DAF-i kast tuttav noorkotka-kodutütre laagrist.

Imetlesime ajateenijate olme- ja eluruumides valitsevat puhtust ja korda, uhkelt sisustatud jõusaali ja hubast sõdurikodu. Teadmiseks võeti, et naistel on kolm kuud võimalik kaaluda, kas nad tahavad kaitseväes jätkata, ja imestati, kuidas 28 ajateenijat peavad ühes ruumis sõbralikult ja üksteisega arvestades elama.

Sõdurilõuna pälvis peamiselt kiidusõnu: suured portsud ja palju valikuid, kuid oli ka neid, kellele toit ei maitsenud. Eks nad siis panid rõhku rohkem banaanidele või pirnidele, mida samuti vabalt võtta oli.

Meie külaskäik lõppes piduliku rivistusega väeosa keskväljakul Kuperjanovi büsti juures, mille jalamile asetasime mälestuskimbu ning küünla. Seejärel tegime büsti juures suure grupifoto ja klassipildid.

Lapsed torni tipus vaateplatvormil, taamal maastik.
KUI SIIT PILVEPIIRIL ALLA VAATAN: Kuuste kooli õpilased Suure Munamäe vaatetornis Võrumaad imetlemas.

Meie sõbralik vastuvõtja Tõnu Tuul kinkis lahkumissõnu lausudes igaühele väeosa sümboolikaga helkuri ja saatis meid juba tuttava värava juurde. Jätsime hüvasti lootusega, et kohtume hiljemalt viie aasta pärast Vana-Kuustes, kui mõisahoone on kodukandi kangelase 130. sünniaastapäeva vääriliselt korrastatud ning valmis kaugemalt ja lähemalt saabuvaid külalisi vastu võtma.

Tulvil toredaid muljeid, põikasime tagasiteel läbi Haanjast, et vallutada Eesti kõrgeim mäetipp Suur Munamägi. Pilvepiiril käidud, jäi üle veel osta mõned meened ja siis koduteele asuda.

Kuuste kooli pere tänab Kambja vallavalitsust põneva õppekäigu rahalise toetamise eest.

Kuuste kooli õpilaste muljeid vahendas

KAIDO MARK

Kino maale
EelminePraktiline turunduse koolitusprogramm
JärgmineSinu käed päästavad elu!