Teekond Ülenurme mõisast põllumajanduse muuseumini…

159
Elektrijaama ehitus. 1923. a. EFA.197.0.65305

Ülenurme mõis arhiiviallikates ja mälestustes

Saksa okupatsiooni ajal asus Muna oma piimatööstusi likvideerima, kuna varasemaga võrreldes ei olnud need enam tulutoovad. Algselt olevat tal plaanis olnud anda tütardele kaasavaraks igale vabrik ja suurem summa raha ning pojale mõis, kuid tegelikkuses kujunesid plaanid teisiti. Sõja-aastad tõid endaga kaasa tagasimineku karjapidamises, piimasaaduste väljaveokeeldude kehtestamise tõttu kannatas nende tootmine ja turustamine. Rasked aastad olid jätnud jälje mõisa majapidamisele. Tartu vabastamise järel kommunistide võimust olevat Ülenurme mõisa endise 30 hobuse asemele jäänud alles veel vaid üks lonkav veoloom, enamus veiseid ja sigu oli tapetud. Vabadussõja ajal, kui peeti Tartu kaitselahinguid ja ataman Bulak Balahhovitš peatus 1919. a lõpul oma staabiga Ülenurmel, viidi mõisast kaasa 80 hobust ja muud liikuvat vara.

1917. aastal, mil Vene raha väärtus hakkas langema, otsustas Muna osta teisegi mõisa – Suur-Ulila, mille suurus oli 1400 tiinu. Mõisa ostis ta Otto Toefferilt, Muna nimele kinnistati see 1918. aastal. Nagu Ülenurme mõisal, oli ka Ulilal turbasood, kuid palju suuremas ulatuses. Ülenurmel oli ta kütteturba tootmist alustanud ilmselt üsna varsti pärast mõisa ostmist, Ulilas oli ta alustanud (ilmselt rentnikuna) põletisturba tootmist 1913. aastal. 1914. a suvel töötas tema turbavabrikus 30 töölist, töötasid masinad, mille jõuallikaks oli 6-hobujõuline aurumasin, rajatud olid rööpad ja vagonetid. Esimese maailmasõja aastail oli ta asutanud Ülenurme ja Ulila Turbaühisuse, mis 1921. aastal reorganiseeriti Ülenurme ja Ulila Elektri- ja Turbatööstuse Osaühisuseks. Uueks ettevõtmiseks kujunes nüüd lisaks kütteturba tootmisele turbaküttel põhineva elektrienergia tootmine. Osaühingu põhikapitali moodustas 1 miljon marka ning see koosnes kahesajast osatähest väärtusega igaüks 500 marka. Kolmandik osaühingu aktsiatest kuulus Peeter Munale, ühingu tuumikusse kuulusid peale Peetri tema vend Jaan ja ettevõtjast mõisaomanik Peeter Kurrikoff. Väiksemate osakutega oli kaasatud veel ka sõpru ja sugulasi. Ajaleht Vaba Maa edastas aastal 1921. a sõnumi ettevõtmise kavadest: Salkkond rahamehi tuntud juustukuningas Munaga eesotsas, kavatseb Tartu lähedale Emajõe ääre suuremat elektrijaama ehitada, ja ehitustöid juba tänavu algada. Ehitada kavatsetakse jaam umbes 1000 kilovatine, seega Tallinna järele kõige suurem praegustest Eesti elektrijaamadest (Tartu lähedale ehitatakse uut elektrijaama. Vaba Maa, 12.4.1921). 700 vakamaa (u 259 ha) suurune turbasoo võimaldas tulevasele elektrijaamale piisavalt kütet, Saksamaalt telliti masinad: kaks 1500-hobujõulist lokomobiili ning teisedki masinad ja seadmed. Masinad olid ostetud järelmaksuga Saksa markades, mis aga Saksamaal alanud inflatsiooniga kaotasid oma väärtust. Osaühing olevat saanud need seetõttu kätte üsna soodsalt, teenides koguni 40 miljonit Eesti marka vaheltkasu. Kavatsus oli jagada elektrit Tartu linnale, kuna sealne elektrijaam kannatas ülekoormatuse all, samuti vedada liine ümbruskonda kuni 70 versta ulatuses. Peamagistraal pidi kulgema liinil Ulila-Puhja-Elva-Nõo-Ülenurme-Tartu-Ilmatsalu-Ulila, kõrvalharu Elva ja Rõnguni. Enamgi veel – ettevõtjatel oli kavatsus pärast Elva abijaama valmimist Ulila elektriga varustada ka tulevast Tartu-Elva elektriraudteed.

Turbapätside ladumine Ulilas, taamal elektrijaam. 1926. a.
EAA.2073.1.284.575

Algselt elektrijaama ehituseks vaja minevast 65 miljonist loodeti saada riigilt toetusena 23 miljonit toetust, kuid plaan ei teostunud, kuna tööstusnõukogu soovitas abiraha asemel laenu Eesti Pangast. Laenu saamiseks tuli sõlmida elektrikasutusleping Tartu linnavalitsusega, mis aga linna poolt osaühingu liiga kõrgete nõudmiste tõttu katkestati. Ehituse jätkamiseks tuli võtta laenu kinnisvara tagatisel. Kui elektrijaama hoone 1924. aasta 1. märtsil tegevust alustas, oli võlg kasvanud juba 110 miljonini, panditud oli kõigi OÜ liikmete vara. Tabavalt on olukorda meenutanud Pauline Helene Muna: Mida kõrgemale kerkisid vabriku müürid, seda suuremad vekslid hakkasid Eesti- ja Pikalaenu Panga suunas liikuma ja seda enam tuli pantida – mitte üksi meie talud ja majad, vaid ka teiste osanikkude omad. Vaatamata sellele, et elektri järele oleks nõudlus olnud (linna enda elektrijaam polnud kaasaegsete seadmetega, seega väikese jõudlusega), keelduti Tartus Ulila jaama valmimise järel sealset elektrit ostmast. See pani osaühisuse raskesse olukorda, kuna äriplaan oli rajatud elektri müümisele linnale ja selle ümbrusele. Ilmselt oli tollasele Tartu linnavalitsusele selgeks saanud, et taolises olukorras on Ulila elektrijaam peagi pankrotis, seega ongi linn uue ja võimsa jõujaama ainsaks ostjaks. Asi kujuneski nõnda – elektrijaama ja turbatööstuse omandas 20. märtsil 1926 toimunud oksjonil Tartu linn, kes maksis Eesti Pangale 1 035 700 marka. Mõni aasta varem oli osaühisus üritanud turbatööstust ja elektrijaama Tartule müüa 1 600 000 marga eest. Osaühingu liikmed olid ettevõttesse paigutanud umbes 200 miljonit marka, müügist aga said tagasi napilt üle poole (52 %) kulutustest. Osa Ulila elektrijaamas toodetud voolust kasutati turbapresside käigus hoidmiseks, suurem osa aga muundati 15 000-voldiseks kõrgepingeks ning suunati Ulila-Tartu ja Ulila-Elva kõrgepingeliinide kaudu asulatesse elektrivoolu tarbijatele. Kohe pärast elektrijaama enda kätte saamist asus Tartu linnavalitsus seda laiendama, tellides Saksamaalt juurde võimsad turbogeneraatorid ja muud seadmed.

Kahtlemata olid Peeter Muna algatusel rajatud turbatööstus ja elektrijaam olulise tähtsusega Eesti majanduse arengus. Taastanud küll edukalt sõjast räsitud Ülenurme mõisa ning ületanud Venemaa turu äralangemisest tingitud raskused, kaotas Muna aga Ulila mõisaga seotud ettevõtmistes suurema osa oma varandusest. Ühelt poolt olid põhjuseks valearvestused, kuna ettevõtjad tegid vildaka ja ühekülgse kalkulatsiooni ehk, nagu tabavalt väljendus tollane ajaleht: jaam rajati lootustele (Ulila elektrijaam raskes seisukorras. Kaja 27.10.1924). Teisalt aga ei kiirustanud Tartu linnavalitsus oma elektrijaama sulgema, mistõttu Ulilal oli oma elektriga võimalik varustada üksnes Karlova linnaosa. H. Muna mälestuste järgi moodustas see üksnes 5% kogutoodangust. Ka kujunes elektriliinide vedamine alevitesse ja taludesse oodatust kallimaks, mistõttu uusi kliente ei lisandunud, kuna maarahvas pidas elektrivalgust tollal pigem luksuseks. Tabavalt on iseloomustatud olukorda ajaleht Kaja 1924. a 27. oktoobri numbris: Praegu, kus üksainus elektri pirn rohkem maksab kui 10 naela petrooleumi, pole keegi nii väga maias selle „külma“ valgustuse peale.

ELVI NASSAR,
Eesti Vabaõhumuuseumi teadur-kuraator

 


Teekond Ülenurme mõisast põllumajanduse muuseumini…

Kino maale