Teekond Ülenurme mõisast põllumajanduse muuseumini…

62
Peeter Muna (taga keskel) koos sugulastega Ülenurme mõisas, arvatavasti 1920-1930. a. Foto erakogust

Kohtuprotsessid taludega

Peeter Muna oli ostnud mõisa, mille päraldisteks oli ka mitu talu. 1908. aastal oli ta koos mõisaga saanud Sorgsepa nr 5, Sorgsepa nr 6 (abikaasa Pauline Helene nimel), Roni-Raja nr 7 (poeg Endli nimel) ning Tohu nr 3 ja Härma nr 9. Kaks viimast olid Tähtvere mõisa ostetud vakutalud. Lisaks oli ta ostnud 1917. a Reola mõisast eraldatud nn mõisamaatalu ning Megleri talu, mis mõlemad kinnistati tema nimele 1918. a. Kuna Muna oli rüütlimõisa omanik, läksid võõrandamisele ka tema päralt olevad talud. Vastavalt 1919. aasta maaseadusele kuulusid rüütlimõisad Eesti riigi omandusse, kuid esialgu jäi nende majandamine endiste omanike kätte. Kuna Põllutööministeeriumil jäi Megleri talu eksikombel riigi omandiks võtmata, kasutas Muna tekkinud asjaolu ära ning müüs selle 1921. a abikaasale. Tohu ja Härma talud müüs ta võõrandamise kartuses tütar Hildegardile. Ilmselt sai see võimalikuks põhjusel, et krepostijaoskonna ametnikud olnud halvasti informeeritud, arvates, et mõisaomanik ei tohtinud müüa oma mõisaga kokku kuuluvaid maaüksusi, küll aga teistest mõisatest eraldatud talusid.

1923. aastal tuli asi avalikuks. Põllutööministeerium esitas kohtusse hagi, nõudes kinnistamise tühistamist ning saavutas kohtuvõidu. Abielupaar Muna kaebas kohtuotsuse edasi kohtupalatisse. Nagu nende advokaadi Lauri seletusest ilmneb, olevat talude ostjad toimetanud heauskselt, olles teadmatuses eelnimetatud kinnistute võõrandamisele määratusest. Tütar Hildegardi esindas kohtus tema abikaasa, kolonel Viktor Puskar. Kohtulahendi leidmine osutus keeruliseks põhjusel, et kõik kolm talu – Megleri, Tohu ja Härma – olid Eesti Pangas laenude (tekkinud seoses Ulila elekrtrijaama ehitusega) katteks panditud. Kuna aga rahukohtu otsuse kinnitamisel, seega ka lepingute ja keposteerimiste tühistamisel, poleks pangal olnud võimalik suurt võlasummat kelleltki sisse nõuda, sekkus lisaks Munale, Puskarile ja Põllutööministeeriumile kohtukaasusesse ka Eesti pank.

Megleri talu müük oli tunnistatud õigustühiseks. Megleri ja Härma talu läksid asundamisele. Härma talule planeeriti vabadussõjas võidelnud ohvitserile mõeldud asundustalu (ohvitseritalu), Tohu talu läks vastavalt 1926. aasta maaseaduse täiendamise ja muutmise seadusele tagasi Hildegard Puskarile. Härma talu maa ja hooned pidi Muna põllutööminsiteeriumile üle andma 30. aprillist 1927. Kuna 26. mail 1925 vastu võetud seadusega lubati endistele rüütlimõisa ja maakohtade omanikele või nende pärijatele tagasi anda kuni 50 hektari suurune koht koos uuele majapidamisele tarvilike hoonetega, siis pakkuski Põllutööministeerium märtsis 1926 Peeter Munale võimalust valida tema kolmest võõrandatud talust, mille kogupindala oli 149 tiinu (162,8 hektarit), vastavalt oma valikule valida 50 hektarit. Muna soovis saada maad Tohu ja Härma talu maadest. Osa Härma talu maadest sai hiljem endale Muna väimees Ilmar Raamot kui Vabadussõjast osavõtnu, kujundades sellest krunte juurde liites Raja suurtalu.

Mõisnikust talupidajaks

Juba 1924. aasta 4. veebruaril oli Peeter Muna pöördunud Põllutööministeeriumi maakorralduse peavalitsuse poole palvekirjaga, milles palub Ülenurme mõisast eraldatud nn eriotstarbelist krunti endale rendile pikemaks ajaks. Kirjas rõhutas ta, et pärast põllumaa olulist vähenemist olnuks talus võimalik keskenduda üksnes loomakasvatusele, angleri karja ja sigade pidamisele. Muna rõhutas, et omal ajal ülesehitatud ja eeskujulikult sisustatud karjalauta ei olekski võimalik teisiti kasutada kui karjapidamiseks, mistõttu palus endale rendile anda ka tagavaraheinamaa ning jätta mõisa inventar võõrandamata. Palvekirja esimene pool on piisavalt emotsionaalne: Kui endine mõisaomanik, olen mina nimetatud mõisa maaparanduse ja hoonete ehituse alal väga palju tööd teinud ja see asjaolu annab mulle julgust nüüd, mõisa planeerimise puhul, esineda põllutööministeeriumi ees palvega minule eriotstarbeks määratud krunti, 50 hektaari suuruses, pikema aja peale kasutada anda rendi näol. Vastasel korral peaks mina koguni ilma maata jääma, s.o. lahkuma koguni selle maa pealt, mida ma aastate jooksul suure armastusega harinud olen. Kuna lisatud oli ka erotstarbelise talu majapidamise korraldamise kava ja lubadus laut eletrifitseerida tuldi ministeeriumis Muna palvele vastu ja koostati mõisamaale loodud talu maa ja hoonete kasutamise rendileping. Rendileping koosnes 15 punktist ning selles olid määratletud rentniku kohustused, muuhulgas kohustus kultuuristada 12 aasta jooksul heina- ja karjamaad, korrastada majapidamishooned, rajada suur viljapuuaed ning olla tõuseltsi liige.

Eriotstarbeline talu, mis sai kinnitunimeks Ülenurme nr 1, anti P. Munale rendile 12 aastaks. Ülenurme talundi suurus oli 39 tiinu, millest 18,2 tiinu moodustas põllumaa, 25 heinamaa, 0,55 karjamaa ja 3,0 tiinu muu maa, lisaks kuulus talu juurde ka 10 hoonet. Majapidamise sihiks oli piimakarja- ja seakasvatus ning aiapidamine. Kunagises mõisalaudas jätkus piimatootmine edasi, paraku aga takistas edukat sigade pidamist vana ja niiskevõitu laut (palju põrsaid suri) ja kuigi kultuurkarjamaad olid uuendamisel, takistas põldudel kindla külvikorra sisseviimist mõisamaa jätkuv asundamine, mistõttu oli puudus loomade koretoidust. Põhjusel, et kunstväetisi polnud rahapuudusel võimalik piisavalt kasutada, oli põlluheina- ja kartulisaak madalavõitu. Sigade söötmisel pidas peremees takistuseks lõssipuudust, kuna linna meiereisse viidud piimast saadi see tagasi vaid osaliselt.

Muna (vasakul) Ülenurme taluomanikuna 1930. aastad. Foto erakogust.

Edukam oli aiapidamine. Peatselt pärast krundi kättesaamist rajas Muna ärilise köögiviljaaia, nn turuaia ning juba 1927. aastast hakati Tartu turul juur- ja köögivilja müüma. Rajati ka triiphooneid ja 1929. aastaks kavandati suure puuvilja- ja marjaaia rajamine. Talutööd olid Ülenurme talus piisavalt mehhaniseeritud: kasutusel olid rehepeksumasin, Fordson-traktor, loomajahuveski, traktoriadrad ja –randaalid, hobukultivaatorid jne. Loomi oli talus rohkesti: 26 hobust, 142 angleri ja friisi tõugu veist (sh 98 lüpsilehma), angleri sugupull ja 28 siga. Lüpsilehmade tervislik seisukord oli hea, tuberkuloosi põdevad lehmad olid välja prakeeritud. Vaatamata kunstväetiste ja sööda puudusele, sealauda ehitusvigadele ja puudulikule sõnnikuhoidlale (lahtine ja katuseta), hinnati majapidamise üldist korraldust heaks. Huvipakkuv on märkida, et suurem osa tööjõust olid Tartu linnast pärit päevilised ja vangid. 1927. aastal, kui põllutööminister Oskar Köster (minister 1926-1928) käis Tartumaal tutvumas endiste mõisamaade ja hoonete kasutamisega, põikas ta ka Ülenurmele Peeter Muna eriotstarbelist talu vaatama. Hinnaguid ega muljeid ajaleht Postimees (21.8.1921) ei avalda, märgitakse vaid, et Hr Muna on nähtavasti kõigele muule selja pööranud ning uuesti asunud karjakasvatamise alale.

ELVI NASSAR,
Eesti Vabaõhumuuseumi teadur-kuraator

Kino maale