Aidapeosaal, kas ellu või mällu?

410
AIDA PEOSAAL: Kunagisest heinaseemnekuivatist on saanud omanäoline ja suursugune peopaik.

Kes see nüüd täpselt mäletab, mis kuupäeval sai vanast heinaseemnekuivatist uhke peosaal, kuid ühte tean kindlalt – populaarseimaks peopaigaks Tartumaal sai ta kohe algusest. Need pea 15 aastat, mil mina ja minu õde oleme Aidas toimetanud, on pakkunud uskumatult palju rõõmu, seiklusi, unustamatuid kohtumisi ja erakordseid inimesi. Eks see ole ju väga positiivne ja õnnelik töö. Inimene, kes meile tuleb, planeerib alati rõõmsat ja pidulikku sündmust, meelelahutajad on vahvad ja külalised toredad. Oleme kõikidele klientidele tänulikud, armastame neid kõiki ja ootame alati tagasi!

Tõenäoliselt parim linnalähedane koht pulmade, sünnipäevade, seminaride,
kontsertide ja muude pidulike sündmuste korraldamiseks!

Koroona seadis piirid

Enne kui meie maailma tuli kuri viirus, olime korraldanud üle 500 uhke pulmapeo, sünnipäevade arvu tuleks korrutada ilmselt viiega. Oleme võõrustanud kontserte, külapäevi, suguvõsa kokkutulekuid, pidusid ettevõtetele, rahvusvahelisi konverentse, seminare jne. Olime hoos ja plaanid tulevikuks olid suured ja suurimad. Ja siis tuli koroonaviirus. Panniga pähe ja „pood kinni“! Tühistati broneeringud, keelati kokkusaamised, tulevik tundus mustemast mustem. Paha lugu, mille lõpukuupäeva ei osanud keegi ennustada. Lootus siiski jäi, et ehk aastaga on see õudne aeg läbi, ja tekkis idee valmistuda helgemaks tulevikuks. Aidapeosaali omanik ehitas māja teisele korrusele imelise väikese peosaali väiksemate pidude pidamiseks, seminaride korraldamiseks, suure peosaali pikenduseks; investeeriti palju aega ja raha, et korda teha haljastus, lihvida lauad ja toolid, laiendada parkla, käidi läbi kõik nurgatagused, remonditi puudused ja pintseldati ning pühiti ja rohiti. Aidapeosaalist sai nn õpikunäide, milline peab olema üks sedasorti kompleks – puhas, klanitud, külalise suhtes lugupidav. Kogu projekt võttis aega pea aasta ja olime valmis helgeks tulevikuks ja just siis tuli uus viirusepuhang ning keelud ja hirm.

Tegutseda ja toimetada aga tahtsime ju ikka, armastatud majas käia ja olla ka, et majal oleks ikka hingeke sees. Tekkis uuesti õrn lootus, et ehk üle poole aasta kuri koroona meid enam ei kimbuta, ning hakkasime mõtlema taas tulevikule. Suuri kontserte korraldada ei julgenud, broneeringukalender oli ka suhteliselt tühi. Tühjas ja külmas majas istudes hakkas Külitse kogukonnast kuidagi kahju. Poodi ei ole, kino ei ole, teatrit ei ole, kooskäimise kohta ei ole…

Teeme ise, teeme teatrit!

Oot-oot, stopp! Kui ei ole, siis tee ise! Mis saab ühe teatri tegemises nii keerulist olla?

Mõeldud, tehtud! Tellisin Peep Pedmansonilt näidendi, tahtsin midagi humoorikat, naljakat, ilusat – ehk siis kvaliteetset meelelahutust! Ja selle ma sain! Leidsin suurepärased näitlejad ja proovid algasid. Alguses oli plaan palgata ka lavastaja, leidsime suurepärase, kuid eelarve kippus lõhki minema ja imelised Mari ja Robert Annus lubasid ilma hakkama saada. Kuna etendus on Mozartist ja Salieri naisest, siis natuke muusikat planeerisime ka ning võrratu pianist Ele Sonn täidab kõik meie ootused. Et külalised ei peaks kannatama tühja kõhtu ning saaksid end absoluutselt õdusalt tunda, pakume etenduse vaatuste vahel XVII ja XVIII sajandi Viini kokkade retseptide järgi tehtud toite, suisa kolm käiku!

Kaheksa kuud proove ja valmis ta sai. Kontrolletendusel oli 120 külalist ja oli hirm, et katus plaksutatakse õhku! Uksel külalisi koduteele saates kuulsime vaid kiidusõnu võrratu etenduse ja heade toitude kohta. Tiivad kasvasid selga. Päriselt!

Alustasime piletimüügiga ja turunduskampaaniaga. Inimesed tulid, nägid, kiitsid. Enamus etendusel käijatest on olnud kaugekandi rahvas ehk siis Palamuselt, Tallinnast, Puhjast, Võrust, Missost, Sakust ja muidugi Tartust. On olnud erinevaid kollektiive koolidest, eraettevõtetest, lasteaedadest ja muidugi üksikpileti ostjad, kuid saali päris välja müünud pole kordagi. Ainus piirkond, kust väga palju pole meile tuldud, on Kambja vald ehk siis seesama kogukond, kellele mõeldes ma seda kõike ju tegelikult tegema hakkasin, ilmselt just need kohad saalis vabaks ja ootele jäidki…

Ellu või mällu – jõuan tagasi pealkirja juurde. Ise proovin võimalusel tarbida just kohalike ettevõtete tooteid ja teenuseid, et jääksid alles need toredad tegijad, ja kutsun üles seda mõtet enda peas keerutama. Samuti teen üleskutse saata mulle mõtteid kohaliku kogukonna inimestelt – mida just teie sooviksite ja millised on teie vajadused. Kas soovite näiteks kinoõhtuid, tantsuõhtuid vms. Soovin olla kogukonnale vajalik. Tahan, et Aidapeosaali tulevik oleks helgem ja mitte väljasuremisele määratud, soovin näha rõõmsat ja õnnelikku kogukonda.

Mõtteis külapäev

Keerutan peas mõtet korraldada 20. augustil Külitse külapäeva. Kas oleks tulijaid? Mulle saab kirjutada merilii@aida.ee, helistada tel 5682 8828 või võtta ühendust Facebook´is. Väga ootan! Samuti ootan teid kõiki väga-väga 8. mail kell 18 meie viimasele etendusele (piletid Piletilevist või hiljemalt 1 h enne algust kohapeal).

Miks viimasele? Kui saame saali rahvast täis, äkki ei jäägi see kõik viimaseks! Äkki jääme siiski ellu! Ootame!

Armastusega

MERILII HIRS,
Aidapeosaali perenaine

 


Aida peaosaalis tulemas:

Õhtusöök Mozartiga

Kino maale